Uus kodu!

Uus kodu on eelmisest  kodust  Laidley hostelist 17 kilomeetri kaugusel Gattonis. Gatton on suurem linn, kui Laidley ning kõikjal võib kohata backpackereid. Enamus elavad siinses karavanapargis, kuid väga paljud rendivad tube sharehouses (tõlge vast oleks ühismajades).
Meiegi läksime elama sharehouse. Siin majas elab meie vana eesti kamraad Enn, kes oli enne seda karavanpargist välja visatud, sest oli  tähistanud oma sünnipäeva tiba kärarohkelt.
Maja on kahekordne ja erinevate sissepääsudega. All elavad kohalikud ozid ja üleval packerid. Meie korrusel on kolm magamistuba, suurtuba, veranda, köök, wc ning vannituba. Peale selle on kohutavalt suur aed. Hinna sees on veel internet ja pesupesemise võimalus. Kõik, mis eluks vajalikud. Siia tulimegi just seepärast, et elamise peale kulub lihtsalt kaks korda vähem raha kui Laidleys.
Esimestel nädalatel elas siin veel üks väga vaikne Taiwani tüdruk, kes aga nüüdseks on lahkunud. Tema asemele on tulnud jällegi vana Laidley tuttav itaalia kutt Toni. Ühesõnaga kõik vanad olijad jälle koos.

Kolm päeva ja 1700 km!

Liina juures Bairnsdales sai veedetud 4 väga pingevaba päeva. Eriti muhvigi ei liigutanud ja aegajalt sai külasstatud saunaruumi.
Kuid nagu iga asi jõuab lõppule, nii ka meie seekordne puhkusetrip. Viimaseks ponnistuseks oli jõuda oma põhi tööstaapi Brisbane lähedale Lockyer Valley´sse.
Põhimõtteliselt olime seda vahet juba sõitnud kaks korda, nüüd oli käes kolmas kord.
Õnneks erinevaid teid siin jätkub ja seekord leidsime, et otsemat teed pidi polegi veel sõitnud.

View Larger Map
Püüangi oma eredamad hetked välja tuua. Olenemata roolisangas istumisest õnnestus meil teha ka väheke turisti. Alustasime sõitu mööda Great Alpine Roadi ehk ületasime mäged. Tee peale jäi mitu suusakuurorti ja GPS näitas vahepeal 1860 meetrist kõrgust merepinnast. Autoga ma nii kõrgel veel siin mandril pole olnud. Huvitav suusakeskus oli tee peal Dinner Plain, eriti oma ühtse majutusehitiste välimuse näol. Suvel peaks olema sea päris odav ööbida. Suusakeskus Hotham paistsis aga silma heade laskumisnõlvade poolest. Siia võiks tulla ka talvel!!
Esimese öömaja leidsime WaggaWagga nimelises linnas.
Teisel päeval tegime peatus 64 m läbimõõduga Parkes teleskoobi juures. Kuulus on teleskoop sellepoolest, et sealt transleeriti NASAle pilt esmakorselt kuule astumisest. Selle põhjal on vändatud hollywoodi film "The Dish". Kel huvi, see vaadaku.Mina kaesin suht sportlikust huvist. Teise öö veetsime me Gilgandras.
Kolmandal päeval tegime peatuse kenas Warrumbungle rahvuspargis, kust leidisime Austraalia suurima optilise teleskoopi Siding Spring Observatory.
Sealt edasi oli ainult üks sõitmine. Mainima peaks, et kogu autopargist, mis me tee pealnägime olid vähemalt 70% rekkad. Pärast kolme päeva sõitmist jõudsime kohale ja koputasime oma uue kodu uksele...

Tasmaania kokkuvõte

Nagu ikka, ei saa mina kuidagi ilma statistikata
Veetsime 23 päeva ning 22 ööd , neist 15 tasulises karavanpargis ja 7 tasuta vabas õhus.
Kilomeetreid tuli 3700.
Kahe peale kulus meil päevas keskmiselt 17 $ öömaja peale, 29 $ kütte peale, 15 $ toidu peale.
Praamipiletid vast olid üldse ühed kulukamad 608$, muude piletite (muuseumid, rahvuspargi pass jne) peale kulus veel 156 $. Ühesõnaga saime hakkama ca 100 $ ööpäev, mis oli ka igat senti väärt. Hetkel on ta mu lemmik osariik Austraalias.
Hetkel oleme käinud järgnevad osariigid: Tasmania, Victoria, New South Wales, Queensland, Australian Capital Territory.
Käia on võimalik veel South Australia, Western Australia, Northern Territory.
Tasmaania pildid ka

Tasmaania tripi kolmas nädal

15.päev
Neljapäev 28.01.10
Läksime rahvusparki avastama. Tõenäoliselt kõige kuulsam koht siin on veiniklaasi kujuline rand Wineglass bay . Paljud, keda oleme Tasmaanias kohanud on nimetanud seda oma lemmikumaks kohaks Tasmaanias. Mina seda just ei väidaks, kuid igal juhul väärib külastamist. Kokku tegime 11 km jalutusretke pargis. Saksa paar oli küla tiba kurnatud , kuid väga õnnelikud raja läbimise üle. Sedagi poolsaart on võimalik avastada mitmepäevaste trippidega. Meie otsustasime edasi liikuda St. Heleni nimelisse linna. Peatusime sealses BIG 4 karavanpargis ja lubasime endale mõned rummikokteilid.

16. päev
Reede 29.01.10
Kuna eile jõudsime linna liiga hilja, siis me kala põõdma ei jõudnud. Kathy (saksa tüdruk) oli just paar päeva tagasi püüdnud oma esimese kala ja oli nüüd väga õhinal kalapüügist. Minul oli muidugi vaja ka saada kogemusi, et siis ise hiljem osata püüda.
Igatahes seadsime kai ääres õngeridvad püsti. Kahjuks ei tahtnud kalad meie konksu otsa jääda. Nii me pärast paaritunnist konsku leotust läksime fish & chipse sööma. Sealt saime teada, et kohalikud püüavad bluebait nimelise söödaga. Seega pärast einetamist seadsime sammud poodi ja muretsesime endalegi. Pärast sööda ostmist mõtlesime, et proovime tunnikese ja siis liigume edasi. Nii kui olime oma uue söödaga püüdma hakanud, hakkas näkkama. Ja oh seda õnne, kui ma oma esimese kala kätte sain.
Aeg lendas linnutiivul ja pärast 4 tunnist püüdmist oli meile kahepeale 3 kala koos. Võibolla oleks veelgi püüdnud, kuid õhtu hakkas lähenema. Öö veetsime linnast tiba väljas rannaäärses tasuta kämpimisalal. Õhtusöögiks oli meil enda püütud kala pastaga.
Kiire retsept: kala, sibul, tomat, oliivid ja makaronid. Simpel ja fast.

17. päev
Laupäev 30.01.10
Hommikul jätsime sakslastega hüvasti. Nemad hakkasid siirduma lääne poole ja meie veel otsustasime avastada siinset maastiku. Kuid juba mõnede kilomeetrite jooksul, et peaks ka õhtul moblalevisse jõudma, et äkki on mingeid uudiseid. Sellegipoolest tegime ühe 4 WD tracki, mida raamat soovitas. Tee viis läbi mitme vana kaevanduse. Uskumatu, et kunagi käis siin kole vilgas elu ja nüüd vohab selle asemel mets. Ainult suured massiivsed metallist konstruktsioonid reedavad kunagist tegevust. Lõpuks jõudsime ka 800 meetri kõrgusele mäejalamile, kus samuti oli kunagi Poimena küla olnud. Nüüd näeb ainult paari maja vundamenti. Olenemata Austraalia lühikesest ajaloost olenemata on niisuguseid ammu mahajäetud külalisi täis. Kui lõppes kaevandamine, lõppes ka külaelu. Tegime kuskil 5 km jalutusretke ja õnnestus näha kahte vana kaevandust. Mäest alla otsustasime minna juba mööda tõsist 4WD rada. 5km pikkust rada mäest alla sõitsime pea tunnikeses. Tee oli mingit kohtades väga kitsas ja kivine, kuid sõidumõnu oli seda väärt.
Edasi liikusime suuremalinna poole – Launcestoni. Mobiililevi tuligi alles linna piirimail. Otsisime endale karavanpargi. Aga kohe peale parki sisse sõitmist leidsime eest omad vanad tuttavad – sakslased. Põhimõtteliselt kohtusime nendega kolmas kord mitte plaanitult. Nemad oli siin kokku saanud tuttavatega ja plaanisid homme kalale minna. Kutsuti ka meid.

18. päev
Pühapäev 31.01.10
Sõitsime Launceston backpackersisse, kust siis võtsime peale kolm saksa tõdrukut ja siirdusime kalastama mereäärsesse linna Port Sorell.
Tutkit jälle, ainult mõned näkkamised. Õnneks külastasid sealset kaiäärt vabatahtlikud kalastuskontrollid, kes andsid meile vihje parema kalastuskoha osas. Nii siirdusimegi Squeaking Pointi. Kohe esmase konksu vette panekuga õnnestus saada kätte kala. Õnne oli seekord ainult minul - 4 kala. Teised said küll ka mõned , kuid olid liiga väiksed ja läksid merre tagasi. Jällegi läks kala kohe pannile ning valmistati maitsev roog.
Õhtuks siirdusime linna nimega Deloraine. Sakslased pidid seal kokku saama oma endise töökaaslasega, kelleks osutus eesti tüdruk Moonika. Teine eestlane meie retke ajal Tasmaanias.

19. päev
Esmaspäev 01.02.10
Siirdusime jällegi sisemaale, et jõuda Cradle Mountain juurde.
Tegemist on jällegi ühe populaarsema turismimagnetiga.Siit algavad paljud mägised jalutusrajad, nende seas siis ka Overlandi track, mis viib 65 km kaugusele St.Lake juurde , kuhu me oleme juba sattunud. Kuna mäejalamile viib kitsas autotee , siis toimetatakse rahvast sinna rahvuspargi bussidega. Pargi passiga on see täiesti tasuta. Algselt oli plaan teha ring peale Dove järvele, kuid nähes, et Marion´s lookout (vaateplatvorm) on kõigest 2,6 km kaugusel, siis siirdusime hoopis sinna. Iseenesest oli võimalik sinna jalutada kahte teed pidi, üks oli tiba üle kilomeetri ja teine 2,6 km pikk. Ajakulu aga oli peaaegu sama. Seega võeti ette pikem ja väidetavalt kergem rada.
Kui olime jõudnud poole peale , siis arvasid sakslased , et oleme juba kohale jõudnud, sest jalutustee edasi läks juba võrdlemisi ülespidi järsemaks. Lõpuks kohale jõudes nõretasid kõik higist ja hingeldasid. Samas vaade oli lummav ja väsimus kadus kiirelt. Hea tunde tekitas ka fakt, et see rada on osa 5-6 päevasest Overlandi trackist. Mest alla otsustasime minna mööda lühemata rada pidi ja see oli ikka väga järsk. Igajuhul sakslased tänasid oma vaistu, et valisid ennem pikema raja. All kohtsumine ka ühe 50ndates oleva paariga ,kes käisid ka päris mäe otsas ära ja seda kõike 6,5 tunniga. Krt, tuli ka tahtmine minna. Päev oli õhtus ja vaja oli leida öömaja. Õnneks ei pidanud kaugelt otsima. Ainuke karavanpark oli tiba kallis, kuid üllatas loodusliku keskkonnaga. Opossomid olid seal tõsised maniakid. Ei kartnud kedagi, isegi inimest. Õnnestus näha ka nende omavahelist olelusvõitlust. Öösel nägime ka Eeastern Native Cati, kes näeb väikse kassipoja sarnane, kuid piklikum ja täpiline.

20. päev
Teisipäev 02.02.10
Sakslased tahtsid minna Strahani´sse paaditripile ja meie soov oli näha Tasmaania ühte pikemat 104 meetrist Montezuma koske. Nad ei viistinud 10 km edasi-tagasi jalutada, et koske kaeda. Jällegi võib öelda, et tasus käimist. Ausalt öeldes oleks saanud koseni ka autoga mööda raskemat rada pidi, aga meie valisime seekord jalutamise.
Ainuke häiriv asi oli lähedal olev metsatulekahju suits. Pärast raadiost kuulsime, et linn mida me läbisime seatakse evakueerimis olukorda. Õnneks lõppes kõik ikka kenasti ja linnani tuli ei jõudnud. Kuid roppu moodi suitsu oli küll. Õhtuks jõudsime põhjarannikul olevasse linna Burnie´sse.

21. päev
Kolmapäev 03.02.10
Olime juba tiba reisimisest väsinud ja mõtteis oli ainult kerget sorti tegevus – kalapüük. Ega siis miadagi, pidasime mõtekaks minna vanasse heasse kalaspoti Squeaking Pointi. Sinna jõudes avastasime eest madala vee taseme, mis ei võimaldunud kalapüüki. Seega läksime avastama Tamar Valleyt, mis asub Tamar River kaldal, mis võis tähendada kalapüügivõimalusi. Algselt liikusime Beauty Pointi, kus oli kai peal palju kalamehi. Kuna mul ei näkanud,otsuatsime liikude teisele poole kallast. Ainuke jõe ületamise koht on Batman Bridge, siis me sinna ka siirdusime. Kohe kui olime silla ületanud, nägime kena tasuta kämpimisala praktiliselt silla all-kõrval. Plats oli suur ja inimesi käputäis. Tegin proovi ka silla juures kala püüda, kuid vool oli suur, minu õngega polnud seal midagi teha. Mõned korrad näkkas, kuid peale mõnede konksude kaotamist loobusin..

22. päev
Neljapäev 04.02.10
Liikusime mööda idapoolset Tamar River kallast pidi ülespoole. Low Headis võis kohata pea 200 aastat tagasi rajatud navigeerimissüsteemi. Edasi sõitsime George Towni, mis omal ajal oli Sydney ja Hobarti järgi Austraalia suuruselt kolmas linn. Kahjuks tõdesime jällegi madalat vee taset ja kala püüda ei õnnestunud. . Informatsioonikeskusest saime teada, et vesi tõuseb kella 5 aeg, seega liikusime mööda jõge pidi alla poole Launcestoni. Linna keskel on kena looduslik org – Cataract Gorge, mida sai ka kaetud. Seejärel sõitsime jällegi teistpoolt jõge ülespoole oma vanasse kalastamise kohta Squeaking Pointi.
Põhimõtteliselt näkkas kohe. Eelmiste päevade kogusumma sai kõvasti löödud. Seekord tegi Siks praetud kala, mis õnnestus väga hästi. Tuli meelde kunagi ema tehtud praetud räimed. Öö veetsime juba samas kohas, kus ka esimese Tasmaania öö oli veetnud.

23. päev
Reede 04.02.10
Varajane äratus, jällegi väljus paat kell 9:00. Kuna tuul oli piisavalt tugev, jõudsime Melbourne tund aega hiljem - 19:00 . Ööseks juba jõudsime Liina juurde Bairnsdalesse, kus me lihtsalt neli päeva puhkasime ja lebotasime, et siis tagasi Queenslandi sõita

Tasmaania tripi teine nädal

8. päev
Neljapäev 21.01.10
Hommikul oli raske ärgata. Esiteks olime hilja magama läinud ja teiseks oli mõnus üle pika aja päris voodis magada. Korraks isegi mõtlesime ühe öö veel seal veeta, aga seda lihtsalt laiskusest. Õnneks saime oma mugavuslaiskusest lahti ja otsustasime lõuna poolsemat Tasmaaniat avastama minna. Mööda Huon Highwayd jõudsime me Cockle Creeki, kus olid tasuta telkimisalad. See on lõunapoolseim punkt kuhu saab tulla autoga. Kunagi oli siin kõva vaalapüük ja selle mälestuks on rajatud siia vaalaskulptuur. Rahvast on siin omajagu. Eks Hobarti lahedus ja liivased rannad meelitavad. Täna vihma ei sadanud ja kohe oli kole palav.

9. päev
Reede 22.01.10
Olenemata sellest, et naabrid olid üleeelmisel öösel näinud Tasmaania Kuradeid, meie neid ikka ei näinud. Tegemist on Tasmaania ikoonloomaga ja sarnaneb natuke koeraga, kuid tunduvalt jässakam. Kahjuks on neid tabanud tõsine nakkushaigus ja nende populatsioon on järsult langenud 80%. Loodetavasti ei juhtu sama , mis juhtus Tasmaania Tiigriga. Viimane teadaolev elus tiiger suri 1936 aastal Hobarti loomaaias.
Õnneks tasuta kohtades pole vaja kella peale välja kolida. Püüdisme magada nii kaua kui võimalik, kuid päike ajas meid ikkagi jalule. Otsustasime telki mitte maha võtta ja veeta veel üks öö, kuna päevaplaan nägi ette jalutusretke South Cape Baysse. Muideks , sealt on lühem tee Antartikani, kui Cairnsini, kus me käisime augustis. See matkarada , mida tammusime,on tegelikkuses osas ühest raskemast mitmepäevasest matkarajast Tasmaanias (South Coast & Port Davey Track). Leidsin ka netist ühtede eestlaste blogi, kes sealkandis jalutasid. Täitsa mõnus.
Kuskil 7 km jalutamise järel jõudsime me ookeani äärde, kus võis näha paari surfarit, kes olid oma matkarajale surfilaua kaasa haaranud. Tõenäoliselt on see Austraalia lõunapoolseim surfirand ja tasub juba seetõttu laua tassimine ära.

10.päev
Laupäev 23.01.10
Öösel ärkasime suure tormi peale üles. Paar telgi vaia oli tuul maast välja tõmmanud. Kurat, pidime me ostma seekord suurema telgi. Kohe kui suurem tuuleiil tuleb, loperdab täiega. Hommikul kell 7 sama probleem. Kuna aga oli juba valge ja meil oli uni kadunud, siis otsustasime telgi kokku pakkida ja edasi liikuda. Täpselt enne vihma meil see õnnestuski. Mõtlesime õhtuks jõuda Port Arthurisse ning seda mööda jõe ja ookeanikallast pidi. Kahjuks ei saanud kogu aeg roolisolles aknast vaadet nautida, kuid kindlasti oli tee samaväärne Great Ocean Roadiga. Tee viis läbi ühest backpackeri hostelist Cradocis, mille kohta ma olin juba infot leidnud enne Tasmaaniasse tulekut. Otsustasime sisse kiigata. Kahjuks polnud „majasokku” (hosteli perenaist) kodus, kuid see eest leidsime eest eesti kuti Otti . Igal juhul eestlasi võõrsil alati hea meel näha ja juttu jätkub alati. Tutvustas meile kohta ja rääkis töö võimalustest. Hetkel oli maja täis, nii et temagi ööbis telgis. Samas on lootus järgmine nädal majja pääseda. Tööks maasikate korjamine, mis eriti seal sisse ei too. Hiljemalt kuu aja pärast tuleb juba õunte korjamine, mis tõotab paremat sissetulekut. Kuna meile seal hetkel ruumi ja tööd polnud, otsustasime edasi liikuda oma algset plaani - Port Arthur. Vahepeal täiendasime toiduvarusi Hobartis.
Austraalias peetakse teisipäeval (26.01) Austraalia päeva ja see tähendab kohalikkele pikka nädalavahetust. Nii saime meiegi seda omal nahal tunda, Port Arthuri ainuke karavanpark oli täis. Õnneks oli 10 minuti kaugusel White Beach Tourist Pargis mõned vabad kohad. Tõenäoliselt veedame siin teisegi öö.
Kahjuks kooles ära meie Garmini GPS. Muudkui restardib ja pilti ette ei võta. Harjumatu on ilma sõita, isegi kiirust juba vaatasin läbi GPSi. Eks tuleb kuhugi garantiisse viia.

11. päev
Pühapäev 24.01.10
Plaan oli tutvuta Tasmaania suurima turismiobjektiga Porth Arthuri vanglakompleksiga. Vanglaelu elati seal 1934-1877 aastatel ja selle aja jooksul rajati terve linnak , millest on säilinud 30 hoonet või siis nende varemed. Igajuhul tundus meile see koht väärt külastamist ja piletiraha välja käimist.
Veel külastasime Coal Mines, kust siis vangid omal ajal kaevandasid maaki väga rasketes tingimustes.

12. päev
Esmaspäev 25.01.10
Täna otsustasime teha ühe jalutusretke. Siinses piirkonnas on mitu pikemat väga head matkarada. Meie valisime Cape Raouli matkaraja ja ei pidanud kahetsema. Rada viis ookeani äärele kaljuneemele, mida katsid madalad puud ja põõsad. Neeme tipust avanes vaade rohelisele rannikule ning lummavale sinisele ookeanile. Kaljude peal oli näha ka päikest võtvaid hülgeid. Kokku võis raja pikkus olla 15 km ja aega kulus meil selleks 4-5 tundi. Meis kasvas isu veelgi rohkem matakata.

13. päev
Teisipäev 26.01.10

Lõpuks otsustasime me edasi liikuda ja ära käia jälle Hobartis. Nimelt oli seal lähim leviala ja samuti GPS välja vahetamist. Õnneks vahetati GPS probleemideta ringi. Ei oleks kujutanud ette, et annan aparaadi hooldusse ja peaks mingi paari nädala pärast kätte saama, sest me ju pidevas liikumises. Õnneks sellepoolest on Austraalia Eestist parem.
Uut GPSi seadistades suretasin ma auto välja ja jätsin tuled põlema. 15 minuti pärast, kui tahtsin käivitada autot, see enam ei käivitunud. Kuna asusime kaubanduskeskuse parklas, siis isegi ei mõelnud paluda kelletki särtsu vaid siirdusin kohe poodi uue aku järele. Aegajalt oleme me olnud ikka päris paksus metsas, tsivilisatsioonist võrdlemisi kaugel, ei tahaks sama situatsiooni kordumist seal. Nüüd meil siis autol uus aku ja igasugunune käivitusprobleem on kadunud.
Õhtuks siirdusime edasi idakaldal olevas linna Triabunna.
Algselt võõrastavana tundunud karavanpark kujunes väga hubaseks. Kohtasime ka ühte saksa backpackerite paari (Kathij ja Thomas), keda olime juba kohanud eelmises karavanapargis. Nemad veedavad oma viimaseid nädalaid Austraalias, sest lahkuvad kodumaale.

14.päev
Kolmapäev 27.01.10
Plaan on liikuda idapoolset rannikuriba pidi ülespoole. Kuna saksapaaril oli enamvähem sama marssuut, siis otsustasime nendega jälle kohtuda linnas Bicheno, kus pidime kalastama. Kuna 4WD raamat juhatas meid natuke sisemaa radapidi, siis järgisime seda. Jõudsime lõpuks välja kunagiste vangide külani. Umbes 1850 aastal pidid need vangid rajama sinna veetammi, kuid rahade väheduse tõttu seda valmis ei jõutud. Peale varemete nägime me ka ühte ussi..Õnneks kartis ta meid rohkem,kui meie teda ja lahkus.
Sakslastega kohtudes pidasime paremaks liikuda Freycinet National Parki, mis on kurikuulus randade ja jalutusradade poolest. Järjekordselt on tegemist rahvuspargiga , mis asub poolsaarel. Ööbima läksime tasuta olevasse kämpingualale Friendly Beachil. Täitsa kena ookeanivaatega kohake.