Hiina uusaasta!

Võtan siis ennast kokku ja püüan oma storyt edasi kribada, nii kuidas mälu lubab
10 .päev
Hommikuks oli tervis jällegi jonksus nagu poleks midagi olnud. Kuna aastavahetus on suur nuumamise aeg, siis õhtal tehti palju erinevaid toite . Ma küll ei saa just öelda, et kõik mulle mokale olid, samas leidsin ka enda kõhule sobivat. Üldiselt siin aastavahetusel ollaksegi perega kodus nagu meil jõulude ajal.
Meie samas liikusime Yachi sugulaste juurde, et siis raha peale täringuid mängida. Paljud ju saavad aastavahetuseks "õnne raha" ja nüüd on mida kulutada. " Mängitakse seda tavaliselt perekeskselt ja ainult aastavahetuse paiku. Nii õpeteti meilegi ja terve õhtu sai sisustatud. Raha jäi perre! Öö otsa käis linnas jõle paugutamine, sest see pidi õnne tooma.
11.päev
Kogu pere sõidab väljasõidul, kohaliku mäe otsa - nii ka meie. Esimene asi oli jälle kohaliku turu külastamine. Osa sai võetu mõnedest turumängudest, mis ikka nii populaarsed siin , et kuidagi ei saa üle ega ümber.   Pärast tegime tiiru mäe peale rajatud pargis ja siirdusime jällegi linna kohalike templeid külastama. Traditsioon on külastada uuel aastal templeid ja panna oma viiruk põlema. Rahvast on muidugi murdu, sest üldsielt on siinsed inimesed võrdlemisi usklikud.
12.päev
Tegime hommikul rolleritega väljasõidu. Lihtsalt kimasime linnalähedasi alasi läbi. Õhta poole siirdusime suurlinna Tainani, et siis leida hapukoort, millest plaanisime teha eesti kartulisalatit.
Piimatooted on siin maal üldsielt kaliid, sest lihtsalt maad kus lehmi kasvatada pole just palju. Eriti haruldane muidugi on hapukoor. Kuid meil vedas ja 186 kohaliku eest (ca 5-6 Euri) saime 500grammi.
Hind sellel hetkel polnud oluline. Chillisime veel niisama ja vaatasime mida linn veel pakub. Mind nagu ikka huviab tehnika. Nii Yachi meid raudteejaama juures olevale tehnika tänavale viis. Soetasime endale töö jaoks kõlar mp3 mängijad (peaks mainima, et päris hea ost ja nüüd pidevalt kasutuses).

Haige

9.päev
Hommikul ärgates oli kohe tunda, et pole just kõige ägedam olek. Pärast kraadimist sai ka kinnitust, et on palavik. Mis seal ikka, tuleb kodus istuda ja ravida. Loota, et jägmine päev on parem.
Seega nüüd hea rääkida kohalikest kodudest.
Üldiselt elatakse siin meie mõistes ridaelamuboksides. Iga pere boksi laius on tiba pikem kui auto pikkus, kuid korruseid 3-4. Tavaliselt ongi alumisel korrusel köök ja elutuba. Täiesti tavaline on et  elutoal on äriline otstarve. Kas siis mingi pood või teenindus ning mõned kasutavad seda ka garaazina.  Alumisel korrusale on ka tavaliselt vannituba/WC. Vannitoad on neil alati märjad, sest dushiboksi või -kardinaid siin ei tunta. Ega nad ei tunne ka sellest puudust.
Ülemistel korrustel on magamistoad. Võidakse elada mitekesi ühes toas ja jagada voodit.  Isegi hotellides kaks kaheinimese voodit ühes toas.
Majades võib leida konditsioneeri, kuid mitte radiaatoreid või muid soojaallikad. Külm võib neil olla ainult kuu aega, s.t. siis kuskil 10 kraadi öösel, päeval ehk 15.
Köök
Ahju nende kultuur ei tunne. Kui vaja, siis keedetakse gaasipliidil. Samas on tehnika neil arenenud, ikkagi ju elektroonikamaa. Vahest elab majas mitu põlvkonda, siis võib leida ka, et võimaluse korral on igal generatsioonil on oma kõõk.

Tuuline linn!

8. päev
Nii kutsuku Hsinchu linna, kus eriti tuulevaikset ilma ei kohta.  Linn on koduks kuskil 360 kõrgtehnoloogiafirmale. Selle tulemusel on linnas Taiwani kõrgemad sissetulekud ning seda oli ka linnapildis näha. Meie külastasime klaaskunsti tänavat, kus võis kohata kõikevõimalikke ehteid ja esemeid, mis on tehtud klaasist. Alates kõrvarõngastest kuni termomeetriteni välja.  Hiljem tegime söögid kohalikul turu. Populaarsed suupisted on siin Hcin-cu lihapallid, seepias paks supp ning riisinuudlid. Meie võõrustajad on suured sööguigurud, seega saime neid kõiki maitsta.

Väga palju võib siin näha tee kohvikuid. Nii ka meie tegusteerisime Yes!Tea müügiketi tooteid nagu marjadega tee.

Houli linn.

7. päev

Täna läksime rolleritega linna avastama. Linn on väike, ainult 60 000  elanikku. Eestis oleks selline juba päris suur linn.  Peamiselt kasvatatakse siin ümbruses soojaube, viinamarju veini jaoks ja suhkruroogu. Viimane on juba võrdlemisi väljasurnud ala . Valitsus võttis niimoodi otsuse vastu ja ehitas põldude peale tehased, mis siis toodavad igasuguseid tehnikavidinaid. 

Käisime ka meie ühes suhkruroo tehases, mis oli nüüd pool muuseum ja pool turg. Igaljuhul leidis kasutust.

Eriti kuulus on see linn aga maailmas saksofonide valmistamises. Ega me muusikast suurt midagi ei tea, kuid kui võimalik tuleb harida. Külastasime saksofoni tehast ja muuseumi, mis rääkis LC saxophone firma ajaloost. Vahva oli see, et muuseumi pileti eest sai endale hiljem jooke tellida ja mõnusat elavat muusikat nautida.
Hiljem käisime  500 aasta vanust puud kaemas. Oli teine päris tilluke.

Õhtuks sirdusime siis Ivy vanemate poole, et lubatud Gini maitsta. Kohalikke pole palju jooki vaja, nii et kiirelt muutus asi päris lõbusaks ja keelebarjääri ununes :)

Pulmad!

6, päev
Kohe alguses, kui sai hakatud mõtlema Taivani külastamise peale, siis Yachi mainis ka oma venna pulmi. Mis mul niisuguse rõõmsa päeva vastu saab olla ja nii õpib ka rohkem kohalikku kultuuri tundma.
Pärast selgus muidugi, et tegemist polegi tema vennaga, vaid hoopis onupojaga. Siin nad kutsuvad onu ja tädi lapsi õdedeks ja vendadeks.

Põhirituaal toimub kodus, kus siis mees toob naise koju. Naine pidi astuma mehe maja tulles üle tule. Kuna me saime ka tule valmistamisel osaleda, andis onu meile lucky money. Siin nii kombeks, et tuleb anda punases ümbrikus raha. Meil peaks nüüd hea tulevik tulema. Noorpaari tuba oli ainult uusi asju täis, ei midagi vana. Et ikka õnne ja raha oleks, pannakse kappidesse ja sahtlitesse jällegi raha.

Kodust edasi siirduti restorani, kus siis tuli suurem söögiorgia. Kaheksakesi istuti ümmarguste laudade taga, kus siis toit aluse peal ringi käis. Kokku toodi vähemalt 10 erinevat einet, nii et kõht oli hiljem jube kummis. Laudadel oli ka kohalik alko. Mina lendasin siis korraliku huraaga pitsi kummutama. Jook polnud kohe üldse minu maitse ja kogu aeg kummitas midagi tuttavat.  Välja mõtlesin -  Hiina tripi peal ju sai seda proovitud (asjaosalised vast mäletavad seda valget värvi jooki, mis kohe kellegile peale ei läinud).

Pärast söömingut tehti palju ühispilte ja mindi laiali. Mõned  läksid ikka pruutpaari koju edasi pidutsema. Ka algselt meie pidime minema, aga kuna leiva luusse ajamine tundus mõnusam, jäi minemata.
Hiljem hoopis tuli Ivy oma vanematega Yachi poole. Tutvustasime neile välismaa jooki Bombay Gini , mis mekkis neile päris hästi. Nii, et järgmiseks päevaks kutsuti meid nende poole. Mõeldud , lubatud.