Head Uut Aastat!

Kõik see pere ja sõbrad, te olete meil endsielt südames ja tunneme teist puudust! Õnnelikumat Uut Aastat!!!

Snowy River National Park

Üldiselt oleme nautinud võõrustajate külalislahkust ning istunud kodus. Olenemata sellest oli juba algselt plaan minna kohalikesse rahvusparkidesse. Liisk langes Snowy River National Pargi peale, kuna seda sai avastada mööda Snowy River Country Traili.
Väike ettevalmistus - vaatasime filmi " The Man from Snowy River" ning muretsesime endale täpsema kaardi. Põhjus lihtne, sõita plaanisime väiksemaid teid pidi, mida üldsielt tavakaartidel pole.
Siinsed teed on üldiselt kõik mägised ja vingerdavad. Kuid olenemat sellest rahvuspargis olid nad veel rohkem kitsamad ja paljud lõigud olid sellised, kus tuli sõita lihtsalt mäejalamil, all kuristik. Eks enamus vaatamisväärsusi asus pargi põhjapool, kus siis võis leida kuiva Little River Fallsi, Victoria osariigi suurimaid orge Little River Gorge ning üle Snowy jõe ületav McKillops Bridge (sild).
Kuna hetkel suvi, siis teed väga heas korras, samas vihmaperioodil ja talvel teed praktiliselt läbimatud.Ühesõnaga oli ka plaan sinna öömajale jääda. Samas oli õhutemperatuud kõvasti üle 30ne kraadi ja kärbsed tahtsid elusast peast meid nahka panna. Seega tegime väikse ujumise silla alla ja otsutasime edasi liikuda. Muide jõevoolu nähes tuli jube kanuutamise isu peale!
Õnneks õhtuks kukkus temperatuur tiba alla poole ja kärbsedki polnud enam maniakaalsed. Nii me oma telgid Goongerahi juures laiali laotasime ja öö veetsime.

Teiselpäeval siirdusime juba jällegi ookeaniäärde. Külastasime mereäärset linna Marlo´t, surfikohti Point Ricardo´t ning Cape Conran´it. Tagasiteel koju otsutasime pilgu peale visata vanadele East Gippsiland Rail Trail sildadel ja teha ujumine Lake Tyresi parempoolsel kaldal. Sai käidud korra ka meres, kus siis vist esimest korda tehti tutvust mürgiste Jellyfishidega. Õnneks midagi hullu polnud, ainult kerged punetused.
Kahe päeva peale sai kokku sõidetud 570 km ja isu taasrändamisse tõusis!

View Snowy River National Park in a larger map
Polnudki nii pikka juttu ammu kirjutanud. Pildid leiab siit.

Merry Christmas!

Sõit Liina juurde!

12.päev
Henri oli kokku leppinud, et läheb kahe ühendkuningriikide kutiga mägedesse ronima. Soov on ja võimalus tasuta käes, tuleb alati kinni haarata. Seega alustasime sõitu ainult meie. Henri lubas õhtul järgi tulla. Algne plaan oli, et sõidame kaks päeva ja ööbime kuskil, kuna kilomeetreid oli 780! Kuid juba esimestel kilomeetritel otsutasime, et paneme kohe ühe jutiga lõpp-punkti. Seega panime otsema suuna, mis viis läbi Austraalia pealinna Canberra. Mõni austraallane ei jõua pealinna terve elu jooksul, meie aga juba teist korda. Kiirelt tegime ka parlamendihoome külastuse, sest Miller polnud seal veel käinud ja tundub, et see ka üks peamise ja mõtekamaid vaatamisväärsusi.
Tee kuni pealinnani oli kole igav -kiirtee, pealegi veel meie poolt korra läbitud, samas edaspidine tee oli juba palju huvitavam. Mägine ja loodus muutus tühermaast kuusemetsaks, siis vihmametsaks ja siis tavaliseks metsaks. Kohale jõudsime juba pimedas. Henri alles järgmine päev. Nüüd me siis resideerume Bairnsdales! Kuskil 280 km Melbournist ida poole!

Blue Mountains!

9. päev
Eks suurlinna elu tühjendab rahakotti kiiremini, seega otsustasime liikuda edasi sinimägedesse ehk väga populaarsesse rahvusparki Blue Mountains. Infopunkti külastades jäis silma, et on võimalik saada Blue Mountains Backpacker Hostelis kolm ööd kahe öö hinnaga. Nii me siis kohe ka kolm ööd võtsime.
10. päev
Tõenäoliselt kõige kuulsam sinimägedes on "Kolm õde" (Three Sisters -inglise k.) ja loomulikult seadsime sammud sinna poole. Mäejalamilt alla orgu siirdusime mööda jalgrada. Aegaajalt jõudis jalgtee vaateplatvormidele, kust avanes kena vaade Katoomba joale.
Alt üles minemisel kasutasime Scenic Worldi Cablewayd.
11. päev
Teatud põhjustel jõudsimeme magama alles hommikul, seetõttu me väljasõitu hostelist ette ei võtnud. Vähemalt Siks nautis kohalikke poodide külastust.

Sydney

7.päev
Eile õhtul panime plaani paikka, et siirdume seebiseriaali "Home and Away" põhiranda Summer Bay´sse ehk Palm Beachi. Rand asub Sydneys ühel poolsaare tipus. Tegemist ei ole palja TV sarja rannaga vaid ka tõesti arvestatav kena paik, kus võiks iga Sydney külaline oma jala tõsta. Nagu ikka, püüdsime endale leida sobivat karavanparki. Olenemata, et tegemist on Austraalia suurima linnaga, pole karvanaparke väga palju. Õnneks leidsime endale Sydney Lakside Holiday Pargi.


8.päev
Sõitsime autoga natuke linnale lähemale ja otsutasime kesklinna siseneda paadiga. Jätsime auto siis Malny linnaossa ja ostsime endale ühistranspordi päevapileti 17 daala eest. Paat viis täpselt Sydney Ooperimaja ja Harbour Bridge (sild) vahele Circular Quay´sse. Tuterdasime siis seal nagu tüüpilised turistid ja klõpsisime pilte teha. Vaikselt liikusime ka Sydney Eesti Maja poole, mille läheduses elab meie vana hea kolleeg Tõnis. Saime temaga kokku ja tegime mitmed õlled. Hetkel siis noormees elatub juba teist nädalat rattataksot sõites ja seda kesklinnas!
Hiljem siirdusimegi enam vähem viimsele praamile ja jõudsime pärast keskööd karavanparki tagasi.

Sydneyle lähemale

4. päev
Kuna väga üüratuid kilomeetreid me läbida ei soovinud, siis liikusime ainult paarsada kilomeetrit ja panime oma kodinad maha Arrawarra beachi ääres asuvas The Lorikeet Tourist Pargis.
Seekord katsetasime Ensuit Cabin (karavan millga kaasneb WC ja dush) mõnusi. Seda kõike 20 $ per face.
5. päev
Koht tundus kena ja seega võtsime me lisaöö. Enamus ajast veetsime me aja rannas või siis basseini ääres. Igaljuhul mõned vähistusid (punetasid) olenemata eelnevatest päevitustest.
Parim hetk oli kui meie kõrval maja ette sõitis 1928 aasta Graham Paige Model 610. Välja tulid maailmarändurid Argetiinast. Abielupaar Zapp´id oma nelja lapsega. Reisinud on nad juba 9 aastat ja vähemalt 2 on veel plaanis ja kõik lapsed on sündinud erinevas riigis. Raha nad teenivad oma raamatu "Spark Your Dream" müügiga ja seegi kord jäid nad kolmest eksemplarist ilma. Huvitav fakt oli see Herman Zapp´i vanaema oli eestlanna ja vanaisa poolakas. Samuti ta teadis sõna vanaema!
6. päev
Pakitud asjad ja jällegi sai liikuma hakatud. Vahepeal ekslesime ka kiirteelt ookeani äärde. Mainimist väärib vast seik, kui Henri käis pildistamise eesmärgi 2-3 km rannas. Ehk siis leia eesti kutt pildilt.
Õhtuks jõudsime Forstersi Lanis Holiday Parki

Reisime jälle!

1. päev
Kui olin pakkinud asjad autosse ja jõudnud sõita u.10 km purunes just hooldusest tulnud autol jahutusvedeliku voolik. Ühesõnaga jooksid "mahlad" välja. Sidusime elastiksidemega vooliku enamvähem vedelikupidavamaks ja täitsime veega ja siirdusime 20 km kaugusel olevasse Crows Nesti mehaaniku juurde. Õnneks tehti töö kohe kiirelt ära ja saime jällegi teele asutud. Seadsime suuna Toowomba poole, kust siis soetasime endale uue ja suurema telgi. Enne pimedat jõudsime Gold Coastile Jacobs Welli Tourist Parki.
2. & 3. päev
Põrutasime Surfers Paradise, kus saime kokku eesti poisi Henri`ga, kellega saime tuttavaks Blackboys töödates. Vahepeal käis ta kuukese kodumaal. Kuna tal plaane polnud, siis ta hängib nüüd koos meiega. Surfers Paradises väga kaua aega me ei veetnud, ainult külastasime Austraalia kõrgemat hoonet Q1. Otsustasime siirduda väiksesse surfilinna Byron Bay. Öömaja leidsime Broken Head Holiday Pargis. Kuna koht oli oko, siis otsustasime veeta seal ka teise öö. Kahjuks õnnestus saada üle pika aja vihma ja nii me rannas chillimine tagasilöögi sai. See eest sai mütatud linna peal.

Ravensbourne

Pühapäeval kimasime bossi teise farmi Ravensbournes , kus ta kasvatab kiivisi ja avokaadosi. Töötiimiks oli 4 eestlast ja ülesandeks oli kiivipuude oksi kärpida nii, et valgus ja õhk puude alla pääseks. Elada saime natsalniku enda majas, mille rõdult avanes nn. "miljonivaade". Eriti mõnus oli see, et saime oma tööaja ise valida. Põhimõtteliselt oli meid täiesti omaette jäetud. Boss lihtsalt näitas töö ette ja käis paaril päeval vaatamas, kuidas meil edeneb. Kuna me väga lohet ei pannud, oli reede hommikuks töö tehtud. Kahjuks või õnneks leiti meile veel tööd - avokaado puudealuste rohimine. Õnneks saime sellega õhtaks hakkama ja võisime oma nädalavahetust nautima hakata. Majas lubati meil olla kuni esmapäeva hommikuni ja enne reisi väike lebo kulub alati marjaks ära. Nii me külastasimegi lähedalolevaid rahvusparke ja pühapäeval isegi käisime Ennuga oma 4Runnerit katsetamas. Tegemist oli võrdlemisi ekstreemse üritusega. Esiteks puudusid meil mõlemad kogemused, teiseks oli tegemist just põlenud/põleva metsaga.
Esmaspäeval (30.11) algab(s) siis meie trip pihta. Püüan siis nüüd jällegi blogi tihedamalt kribada.

Pickimine on läbi!

Lõpuks sai virsikute korjamine läbi! Õnneks leidis meile (k.a. Markole ja Ennule) boss tööd järgnevaks nädalaks oma teises farmis. Midagi peame lõikama, aga kuidas, seda veel ei tea. Isegi ühe päeva saime Siksiga praktiseerida, lõikasime väikestel puudel oksi maha.
Ühesõnaga pakime oma asjad siin hostelis pühapäeval kokku ja sõidame kuskil 90 km kaugusele olevasse farmi. Pärast seda hakkab meil siis ametlik puhkus. Seekord tuleb meiega kaasa Miller!

Ilmateade!

Täna lõpetasime tööpäeva kell 12:30, sest lihtsalt keegi on saunaukse lahti unustanud.
Oleks siis ainult saunaukse, ka soojapuhuri!
Järgmise nelja päeva ilmateade

Endiselt töö, kuid paistab ka puhkus!

Nüüd juba viimased 5 nädalat oleme korjanud neid samu virsikuid ja nektariine! Nagu juba taipate, siis tänagi on meil vaba päev. Juba kolmas selle aja jooksul! Kulus tegelt väga marjaks ära ka. Viimastel päevadel on olnud siin 35 -38 kraadi ja pilvitu päikseline taevas.
Tegelikult hakkab korjamise hooaeg vaikselt lõppema, et väga pikka pidu selle tööga ei tohiks olla. Siis peaks jälle puhkama ja maad avastama!
Hetkel on meil plaani pandud, et käime ära Austraalia suurimal saarel Tasmaanias! Seega alustame tagasisõitu lõunasse. Seekord läbime mereäärse tee ja muidugi külastame Liinat , kes siis juba viimased 1,5 kuud on elanud sellises linnas nagu Bairnsdale.

Töö Töö Töö Töö...

Täna siis üle pika pika aja vaba päev :) Tegelikult tõusime ilusti kenasti kell 5 ülesse, sõime kõhud täis ja 5 minutit enne lahkumist helistas meie boss Ross ja ütles, et me Siksiga saame vaba päeva. Peale selle hakkas vihma ka veel sadama...sähh sulle vaba päeva :)

Tegelikult tahtsin kirjutada, mis me siis vahepeal ka teinud oleme. Ega suurt olegi, aint töö, töö, töö ja töö! Korjame hetkel nektariine ja virsikuid ja kuna on marjade hooaeg, siis käime tööl iga päev ja kella 6:30-st kuni 17:00-ni. Raske, aga tasu on väga hea. Füüsilist väga ei olegi, aga päike ja kuumus kurnavad. Samas on palju positiivset ka, lahe seltskond, väga maitsvad marjad, näeme kängurusid hommikuti ja õhtuti, reedesed õllejoomised tööandja poolt...

Ahjaa, nägime töö juures, mitte põllul vaid laos, brown snake´i (King Brown) ja väga lähedalt. Õnneks kartis tema meid rohkem ja pani välgu kiirusel plehku. Ta oli väga suur ja uhke, kuskil 1,5 m pikk. Kuna hetkel kevad, siis liigub madusid rohkem kui muidu ja seega oleme eriti ettevaatlikud. Ross ütles, et tema pole oma pika elu jooksul ühtegi madu seal näinud.

Nädalavahetus!

Täna siis saab juba nädal oldud Austraalia kodus ehk Laidleys. Tööle saime praktiliselt teisel päeval. Mina sibulafarmi, kus ma kunagi 5 kuud tagasi tööd tegin ja Siks uude farmi, kus ta paneb taimede pottidele kleepse peale. Seal ta töötab koos Liinaga. Eks näis, mis edaspidi.
Vanasti me tüüpiliselt istusime nädalavahetused hostelis, siis seekord võtsime teiste elanikega koos ette väljasõidu Brisbane, kus siis oli algamas Brisbane RiverFire Festival 2009. Tegemsit oli poole tunnise ilutulestikuga ja kus lendasid kütust põletades sõjaväe lennukid. Hiljem külastasime ka pubielu. Kahjuks pidime õhtase rongiga tagasi tulema.
Täna siis hakkas MSN vilkuma ja Enn teatas, et läheb oma 100ndale langevarjuhüppele. Kuna polnud seltsimeest juba ammu näinud, siis tekkis kohe mõte kaema minna. Kutt siis käib pidevalt kohalikus langevarju klubis Ripcord Skydrivers hüppamas. Hõppe pildid on näha siit.
Mine tea, äkki seab korra sammud sinna poole ja võtan samuti hüppamise päevakorda. Samas pole tegemist just kõige odavama lõbuga. Tandemi hüppe eest peaks välja käima 330$. Seega mõtteainet on! Enn muidugi oma poiss ja väga seal raha ei kuluta, pigem isegi teenib varjuded kokku panemisega!

Puhkuse kokkuvõtte!

Eks paljud sõbrad juba teavad, et mul on väike kiiks excelit kasutada. Seekord küll mitte nii väga, kuid väheke statistikat ja kulusi ikka. Teab palju järgmine kord kuu peale raha võiks kuluda.
Puhkus kestis 31 päeva ja 30 ööd. Kokku kulutasime kahe peale ööbimaja raha 730 $, mis siis teeb ca 25 $ päevas.
Autoga läbitud kilomeetreid tuli 5800 ehk ca 190 km päevas. Kilomeetri hinnaks tuli 0.20$ ehk kokku kulus raha ca 1200$.
Odavaim kütuse hind oli 1,128$/l ja kalleim 1,79 $/L . Auto võttis ka erinevates kohtades erinevalt kütust. Maksimaalselt võttis auto 32,25 L/100km ja väikseim oli viimane paagitäis 11,56 L/100km
Käidud sai kahel suuremal väljasõidul (Vaalavaatlus ja Suure Vallrahu korallidel snorgeldamine) kahel väiksemal (Australian Zoo ja Paronella Park) ning kokku kulus kahe peale ca 750$ .
Need olid siis põhikulud. Eks söök võtab ka oma, kuid kui ikka ise meisterdada siis palju ei kulu.
Hunnik pilte puhkusest!

Outback

28. päev
Otsustasime tagasi Laidleysse sõita! Et siis tuttavas kohas tööd teha ja sealt edasi rännata. Üleval läheb liiga palavaks ja samas on Laidley strateegiliselt heas kohas ehk keskel ning pealegi on loota kohe tööd saada. Cairnsist otse Laidleysse on 1750 km, kuid eks me teeme ka mõned nõksud sisse, et tuleb lisakilomeetreid. Plaan on see tee läbida 4 päevaga ehk ca 400-500km päevas. Kuna me ei soovinud sama teed tagasi sõita, siis Townsvillest keerasime sisemaale ja õhtuks seadsime ennast ajaloolisse kullakeavamise linna Charters Towersisse. Leidsime endale kena ja hästi odava öömaja (15$) Aussie Outback Oasises.
29. päev
Alustasime edasi sõitu The Great Inland Way tee kaudu. Tegemist on võrdlemisi sirge teega läbi outbacki ja 400 km jooksul läbisime ainult ühest suuremast asulast Belyando Crossingust, kust me ka igaks juhuks võtsime kallimat kütust. Muidu on keskmine kütusehind 1,20-1,35 daala, siis sea oli se 1,55$.
Õhtaks jõudsime järgmisse kaevanduslinna Emerald ja valisime ööbimiseks linnast väljas oleva Lake Maraboon Holiday Villages.
30.päev
Täna otsutasime teha ka siis teelt kõrvalpõike kenasse Carnonvan National Parki. Carnonvan Gorge on siis bush walkerite (metsas kõndjate) paradiis. Väga palju erinevaid radu ning lummavaid vaated. Pluss veel saab näha aborigeenide kunsti. Ja Queenslandi 150 Most-do listis on ta 26 kohal. Meil oli aega seda külastada 3-4 h ja selle ajaga läbisime üle 15 km ja see oli sede väärt. Õhtaks tahtsime jõuda linna Roma. Kuna me jäime sutsu hilja peale, saime me viimased 100 km sõita hämaras. Aeg millal siis kõiksugu loomad muutuvad aktiivsemaks. Eriti kängurud, kes siis tulevad tee äärde mööda sõitavaid autosi uudistama. Kahjuks ka seetõttu on nende laipu teeääred täis. Päeval nad tavaliselt pikutavad viludas ja väga liikumas ei näe. Õnneks meie auto kedagi ei tulnud ja jõudsime õnnelikult Roma Holiday Parki.
31.päev
Täitus meie soov - puhata kuu aega. Ise külle ei plaaninud, et täpselt tuleb kuu, kuid juhtus nii.
Viimane päev möödus puhtalt sõites mööda Warrego Highwayd. Tunne oli nagu sõidaks koju tagasi. Hosteli oli küll tulnud palju uusi inimesi, kuid samas oli rõõm jälle tuttavaid nägusi näha. Eks paistab, kuidas meil tööga on.
Kui tahaksin saakisn oma vanas kohas kindlasti tööd, kuid sooviksin teha nüüd midagi muud. Siksil on juba ülehomme töö brokkoli pakkijana olemas. Eks näis.

Great Barrier Reef!

26. päev
Läksime lubatud 4WDle. Alguses sõitis sel teel kole palju tavaautosi (2WD), mis oli imestama pandev, kuna kaardil ja rajal oli 4WD. Asjale saime selgust kui jõudisme jõgedeni, mis tõesti vajasid kõrgemat masin, et neid ületada. Loomulikul tulid veel metsikud tõusud ja langused. Nu ma isegi ei oska kallaku kohta võrdlusi tuua. Pole lihtsalt selliseid tõuse meil! Ehk umbes selline, et tuled Tallinna hüppetorni mäest üles ja seda 500-1000m, sama ka alla. Meie autole need väga ei meeldi, kuna kipub üle kuumenema, langused jällegi mõjuvad piduritele. Seega tuleb teha puhke peatusi. Samas on jällegi väga fun :). Igal juhul jõudisme õhtal Cairnsi Cool Water Holiday Parki.
27.päev
Kuna oli juba nii kaugele tuldud, siis ei raatsinud siit lahkuda nägemata Great Barrier Reefi (GBR). Nii olimegi eile juba otsustanud, et teeme oma teise kruiisi sellel puhkusel: külastame GBR snorgeldades. Pakkujate valik on seinast seina ja otsustamine raske. Lõpuks valisime 165$ Reef Experience Day Cruise. Oli kallimaid ja odavamaid, kuid paljudel on hinnad variatud ehk siis lisanduvad juurde. Sellel kompaniil oli asi selge ja arusaadav. Pealegi pickup (sõit sadamsse ja tagasi), söögid, tee/kohvi olid tasuta.
Nii me tegime oma elu esimesed snorgeldamised , lausa kahes kohas. Mina proovisin ka sukeldumist, sest oli hinna sees. Miks siis mitte! Siks jättis seekord vahele!
Algul oli väga raske suu kaudu ja läbi toru hingata, kuid kui sellega harjub, on juba väga mõnus. Igal juhul oli väga korda läinud päev, nägi palju ilusat ja huvitavat.
Autole oli juba puhkusetripi ajal teine 0 kilomeetrine päev. Homme selle eest saab ta töödata mõnuga.

Vallatud kurvid!

24. päev
Algas sõit Cairnsi poole. Kõigepealt külastaime looduslikku kardinapuud - Curtain Fig Tree. Kilomeetreid polnud palju, kuid sõit toimus pidevalt mäe ääre peal sinka vonka. Selline tee on tõenäoliselt iga mootorratturi unistus ja eks tänu sellele oli neid ka väga palju liikvel. Eriti arvestades, et tegemist oli pühapäevase päevaga. Nii sõitis minugi taga üks motikamees oodates möödumist. Kahjuks ei jõudnud asi selleni, vaid ta kihutas teelt välja. Õnneks kalju ja tee vahelisele alale. Polnud parim vaatepilt tagavaatepeeglist. Õnneks päästis mehe suur pekikogus vatsal ja kiiver. Pärast paari minuti toibumist tõusis ta juba oma jalule. Kahjuks oli muidugi tsiklist.
Tegime väiksed tiirud Cairnsis ja seadisme tee soovitatud kohta Kurandasse. Tee jällegi sinka vonka kalju äärel. Koht, kus on võimalik läbi vihmametsa sõita rongiga ning kaeda ülevalt õhuraudteelt. Meie külastasime kohalikku turgu ja järjekordset koske Barron Fallsi. Õhtuks siirdusime Port Douglase lähedalolevasse puhkeparki.
25. päev
Puhkuse alguses oli missioon jõuda võrdlemisi kõrgele (põhja). Algselt oli plaan põhjapoolseim suurlinn Cairns, kuid otsustasime tiba veel sõita. Ühesõnaga peale kerget tutvust Port Douglasega keerasime otsa Cooktowni poole. Teid viis sinna kaks: kaarega asfalttee ja otse osaliselt 4WD. Otustasime sinna minna kaarega ja tagasi tulla 4WD radapidi. Kohal jõudes tutvusime linnaga ja seadsime ennast öömajale Cooktown Holiday Parki. Homme üriame 4WD tee kaudu tagasi tulla.

Troopikasse!

22. päev
Alustasime edasi rühkimist põhja poole ning 90 km ülespool sattusime kaunisse ja inimsõbralikku suurlinna Townsville. Külastasime linnäärset randa Strand parki "The Strand" ja linna keskel olevat Castle Hilli, kust avanes vaade kogu linnale. Townsvillest on võimalik saada paljude turistide külastuskohta Magnetic Island, mis ainult 8 km kaugusel. Meie otsutasime edasi minna.
Nii me maabusimegi järjekordselt kenasse rannaäärsesse Rollingstone Beach Caravan Resorti. Grillisime, chillisime ning Siks korjas mere äärest igasugu huvitavaid merekarpe.
23. päev
Korraks me mõtlesime, et võtame aja maha ja chillime Rollingstones, kuid otsustasime ikka
enne üleval(põhjas) ära käia. Nii jäigi meile peaaegu tee peale järjekordne kosk -Murray Falls. Ütleme, et oleks teadnud palju koski me edaspidi näeme, ei oleks me 40 kilomeetrist ringi vast teinud:) Edasi sõitsime Austraalia suurimate sademetega linna Tully`sse. Ükskord (1950 a.) oli seal aastaga tulnud maha 7900mm vett ja seda meenutab nüüdsest keset linna asetev kummik.
Kindlasti tahtsime külastada Queenslandi 150 must-do`s listi esikohta Paronella Parki. Selle pargi ajalugu on äärmselt huvitav ja kõike seda ümber jutustada on keeruline, aga kokkuvõtvalt ehk küll. Nimelt ehitas selle pargi hispaanlane, kelle unistuseks oligi ehitada endale loss. Ta sai sellega hakkama kõigest kuue aastaga (1929 - 1935) ja 60 % sellest pargist ehitas ta oma kätega. Kahjuks on aastate jooksul tabanud seda kohta üleujutused, tsüklon Larry ja tulekahju, kuid vaatamata sellele on see müstiline ja kaunis koht.
Muidugi asetses park kose ääres, kuid sellegi poolest tegime veel koskedega tutvust, kuulsaim neist Milla Milla Falls. Kahjuks peab tõdema, et hetkel pole parim aastaaeg koskede nautimiseks, nimelt pole nii palju vett. Õhtuks jõudsime Athertoni karavanparki.