kolmapäev, 10. märts 2010

Uus kodu!

Uus kodu on eelmisest  kodust  Laidley hostelist 17 kilomeetri kaugusel Gattonis. Gatton on suurem linn, kui Laidley ning kõikjal võib kohata backpackereid. Enamus elavad siinses karavanapargis, kuid väga paljud rendivad tube sharehouses (tõlge vast oleks ühismajades).
Meiegi läksime elama sharehouse. Siin majas elab meie vana eesti kamraad Enn, kes oli enne seda karavanpargist välja visatud, sest oli  tähistanud oma sünnipäeva tiba kärarohkelt.
Maja on kahekordne ja erinevate sissepääsudega. All elavad kohalikud ozid ja üleval packerid. Meie korrusel on kolm magamistuba, suurtuba, veranda, köök, wc ning vannituba. Peale selle on kohutavalt suur aed. Hinna sees on veel internet ja pesupesemise võimalus. Kõik, mis eluks vajalikud. Siia tulimegi just seepärast, et elamise peale kulub lihtsalt kaks korda vähem raha kui Laidleys.
Esimestel nädalatel elas siin veel üks väga vaikne Taiwani tüdruk, kes aga nüüdseks on lahkunud. Tema asemele on tulnud jällegi vana Laidley tuttav itaalia kutt Toni. Ühesõnaga kõik vanad olijad jälle koos.

reede, 5. märts 2010

Kolm päeva ja 1700 km!

Liina juures Bairnsdales sai veedetud 4 väga pingevaba päeva. Eriti muhvigi ei liigutanud ja aegajalt sai külasstatud saunaruumi.
Kuid nagu iga asi jõuab lõppule, nii ka meie seekordne puhkusetrip. Viimaseks ponnistuseks oli jõuda oma põhi tööstaapi Brisbane lähedale Lockyer Valley´sse.
Põhimõtteliselt olime seda vahet juba sõitnud kaks korda, nüüd oli käes kolmas kord.
Õnneks erinevaid teid siin jätkub ja seekord leidsime, et otsemat teed pidi polegi veel sõitnud.

View Larger Map
Püüangi oma eredamad hetked välja tuua. Olenemata roolisangas istumisest õnnestus meil teha ka väheke turisti. Alustasime sõitu mööda Great Alpine Roadi ehk ületasime mäged. Tee peale jäi mitu suusakuurorti ja GPS näitas vahepeal 1860 meetrist kõrgust merepinnast. Autoga ma nii kõrgel veel siin mandril pole olnud. Huvitav suusakeskus oli tee peal Dinner Plain, eriti oma ühtse majutusehitiste välimuse näol. Suvel peaks olema sea päris odav ööbida. Suusakeskus Hotham paistsis aga silma heade laskumisnõlvade poolest. Siia võiks tulla ka talvel!!
Esimese öömaja leidsime WaggaWagga nimelises linnas.
Teisel päeval tegime peatus 64 m läbimõõduga Parkes teleskoobi juures. Kuulus on teleskoop sellepoolest, et sealt transleeriti NASAle pilt esmakorselt kuule astumisest. Selle põhjal on vändatud hollywoodi film "The Dish". Kel huvi, see vaadaku.Mina kaesin suht sportlikust huvist. Teise öö veetsime me Gilgandras.
Kolmandal päeval tegime peatuse kenas Warrumbungle rahvuspargis, kust leidisime Austraalia suurima optilise teleskoopi Siding Spring Observatory.
Sealt edasi oli ainult üks sõitmine. Mainima peaks, et kogu autopargist, mis me tee pealnägime olid vähemalt 70% rekkad. Pärast kolme päeva sõitmist jõudsime kohale ja koputasime oma uue kodu uksele...

kolmapäev, 3. märts 2010

Tasmaania kokkuvõte

Nagu ikka, ei saa mina kuidagi ilma statistikata
Veetsime 23 päeva ning 22 ööd , neist 15 tasulises karavanpargis ja 7 tasuta vabas õhus.
Kilomeetreid tuli 3700.
Kahe peale kulus meil päevas keskmiselt 17 $ öömaja peale, 29 $ kütte peale, 15 $ toidu peale.
Praamipiletid vast olid üldse ühed kulukamad 608$, muude piletite (muuseumid, rahvuspargi pass jne) peale kulus veel 156 $. Ühesõnaga saime hakkama ca 100 $ ööpäev, mis oli ka igat senti väärt. Hetkel on ta mu lemmik osariik Austraalias.
Hetkel oleme käinud järgnevad osariigid: Tasmania, Victoria, New South Wales, Queensland, Australian Capital Territory.
Käia on võimalik veel South Australia, Western Australia, Northern Territory.
Tasmaania pildid ka

teisipäev, 2. märts 2010

Tasmaania tripi kolmas nädal

15.päev
Neljapäev 28.01.10
Läksime rahvusparki avastama. Tõenäoliselt kõige kuulsam koht siin on veiniklaasi kujuline rand Wineglass bay . Paljud, keda oleme Tasmaanias kohanud on nimetanud seda oma lemmikumaks kohaks Tasmaanias. Mina seda just ei väidaks, kuid igal juhul väärib külastamist. Kokku tegime 11 km jalutusretke pargis. Saksa paar oli küla tiba kurnatud , kuid väga õnnelikud raja läbimise üle. Sedagi poolsaart on võimalik avastada mitmepäevaste trippidega. Meie otsustasime edasi liikuda St. Heleni nimelisse linna. Peatusime sealses BIG 4 karavanpargis ja lubasime endale mõned rummikokteilid.

16. päev
Reede 29.01.10
Kuna eile jõudsime linna liiga hilja, siis me kala põõdma ei jõudnud. Kathy (saksa tüdruk) oli just paar päeva tagasi püüdnud oma esimese kala ja oli nüüd väga õhinal kalapüügist. Minul oli muidugi vaja ka saada kogemusi, et siis ise hiljem osata püüda.
Igatahes seadsime kai ääres õngeridvad püsti. Kahjuks ei tahtnud kalad meie konksu otsa jääda. Nii me pärast paaritunnist konsku leotust läksime fish & chipse sööma. Sealt saime teada, et kohalikud püüavad bluebait nimelise söödaga. Seega pärast einetamist seadsime sammud poodi ja muretsesime endalegi. Pärast sööda ostmist mõtlesime, et proovime tunnikese ja siis liigume edasi. Nii kui olime oma uue söödaga püüdma hakanud, hakkas näkkama. Ja oh seda õnne, kui ma oma esimese kala kätte sain.
Aeg lendas linnutiivul ja pärast 4 tunnist püüdmist oli meile kahepeale 3 kala koos. Võibolla oleks veelgi püüdnud, kuid õhtu hakkas lähenema. Öö veetsime linnast tiba väljas rannaäärses tasuta kämpimisalal. Õhtusöögiks oli meil enda püütud kala pastaga.
Kiire retsept: kala, sibul, tomat, oliivid ja makaronid. Simpel ja fast.

17. päev
Laupäev 30.01.10
Hommikul jätsime sakslastega hüvasti. Nemad hakkasid siirduma lääne poole ja meie veel otsustasime avastada siinset maastiku. Kuid juba mõnede kilomeetrite jooksul, et peaks ka õhtul moblalevisse jõudma, et äkki on mingeid uudiseid. Sellegipoolest tegime ühe 4 WD tracki, mida raamat soovitas. Tee viis läbi mitme vana kaevanduse. Uskumatu, et kunagi käis siin kole vilgas elu ja nüüd vohab selle asemel mets. Ainult suured massiivsed metallist konstruktsioonid reedavad kunagist tegevust. Lõpuks jõudsime ka 800 meetri kõrgusele mäejalamile, kus samuti oli kunagi Poimena küla olnud. Nüüd näeb ainult paari maja vundamenti. Olenemata Austraalia lühikesest ajaloost olenemata on niisuguseid ammu mahajäetud külalisi täis. Kui lõppes kaevandamine, lõppes ka külaelu. Tegime kuskil 5 km jalutusretke ja õnnestus näha kahte vana kaevandust. Mäest alla otsustasime minna juba mööda tõsist 4WD rada. 5km pikkust rada mäest alla sõitsime pea tunnikeses. Tee oli mingit kohtades väga kitsas ja kivine, kuid sõidumõnu oli seda väärt.
Edasi liikusime suuremalinna poole – Launcestoni. Mobiililevi tuligi alles linna piirimail. Otsisime endale karavanpargi. Aga kohe peale parki sisse sõitmist leidsime eest omad vanad tuttavad – sakslased. Põhimõtteliselt kohtusime nendega kolmas kord mitte plaanitult. Nemad oli siin kokku saanud tuttavatega ja plaanisid homme kalale minna. Kutsuti ka meid.

18. päev
Pühapäev 31.01.10
Sõitsime Launceston backpackersisse, kust siis võtsime peale kolm saksa tõdrukut ja siirdusime kalastama mereäärsesse linna Port Sorell.
Tutkit jälle, ainult mõned näkkamised. Õnneks külastasid sealset kaiäärt vabatahtlikud kalastuskontrollid, kes andsid meile vihje parema kalastuskoha osas. Nii siirdusimegi Squeaking Pointi. Kohe esmase konksu vette panekuga õnnestus saada kätte kala. Õnne oli seekord ainult minul - 4 kala. Teised said küll ka mõned , kuid olid liiga väiksed ja läksid merre tagasi. Jällegi läks kala kohe pannile ning valmistati maitsev roog.
Õhtuks siirdusime linna nimega Deloraine. Sakslased pidid seal kokku saama oma endise töökaaslasega, kelleks osutus eesti tüdruk Moonika. Teine eestlane meie retke ajal Tasmaanias.

19. päev
Esmaspäev 01.02.10
Siirdusime jällegi sisemaale, et jõuda Cradle Mountain juurde.
Tegemist on jällegi ühe populaarsema turismimagnetiga.Siit algavad paljud mägised jalutusrajad, nende seas siis ka Overlandi track, mis viib 65 km kaugusele St.Lake juurde , kuhu me oleme juba sattunud. Kuna mäejalamile viib kitsas autotee , siis toimetatakse rahvast sinna rahvuspargi bussidega. Pargi passiga on see täiesti tasuta. Algselt oli plaan teha ring peale Dove järvele, kuid nähes, et Marion´s lookout (vaateplatvorm) on kõigest 2,6 km kaugusel, siis siirdusime hoopis sinna. Iseenesest oli võimalik sinna jalutada kahte teed pidi, üks oli tiba üle kilomeetri ja teine 2,6 km pikk. Ajakulu aga oli peaaegu sama. Seega võeti ette pikem ja väidetavalt kergem rada.
Kui olime jõudnud poole peale , siis arvasid sakslased , et oleme juba kohale jõudnud, sest jalutustee edasi läks juba võrdlemisi ülespidi järsemaks. Lõpuks kohale jõudes nõretasid kõik higist ja hingeldasid. Samas vaade oli lummav ja väsimus kadus kiirelt. Hea tunde tekitas ka fakt, et see rada on osa 5-6 päevasest Overlandi trackist. Mest alla otsustasime minna mööda lühemata rada pidi ja see oli ikka väga järsk. Igajuhul sakslased tänasid oma vaistu, et valisid ennem pikema raja. All kohtsumine ka ühe 50ndates oleva paariga ,kes käisid ka päris mäe otsas ära ja seda kõike 6,5 tunniga. Krt, tuli ka tahtmine minna. Päev oli õhtus ja vaja oli leida öömaja. Õnneks ei pidanud kaugelt otsima. Ainuke karavanpark oli tiba kallis, kuid üllatas loodusliku keskkonnaga. Opossomid olid seal tõsised maniakid. Ei kartnud kedagi, isegi inimest. Õnnestus näha ka nende omavahelist olelusvõitlust. Öösel nägime ka Eeastern Native Cati, kes näeb väikse kassipoja sarnane, kuid piklikum ja täpiline.

20. päev
Teisipäev 02.02.10
Sakslased tahtsid minna Strahani´sse paaditripile ja meie soov oli näha Tasmaania ühte pikemat 104 meetrist Montezuma koske. Nad ei viistinud 10 km edasi-tagasi jalutada, et koske kaeda. Jällegi võib öelda, et tasus käimist. Ausalt öeldes oleks saanud koseni ka autoga mööda raskemat rada pidi, aga meie valisime seekord jalutamise.
Ainuke häiriv asi oli lähedal olev metsatulekahju suits. Pärast raadiost kuulsime, et linn mida me läbisime seatakse evakueerimis olukorda. Õnneks lõppes kõik ikka kenasti ja linnani tuli ei jõudnud. Kuid roppu moodi suitsu oli küll. Õhtuks jõudsime põhjarannikul olevasse linna Burnie´sse.

21. päev
Kolmapäev 03.02.10
Olime juba tiba reisimisest väsinud ja mõtteis oli ainult kerget sorti tegevus – kalapüük. Ega siis miadagi, pidasime mõtekaks minna vanasse heasse kalaspoti Squeaking Pointi. Sinna jõudes avastasime eest madala vee taseme, mis ei võimaldunud kalapüüki. Seega läksime avastama Tamar Valleyt, mis asub Tamar River kaldal, mis võis tähendada kalapüügivõimalusi. Algselt liikusime Beauty Pointi, kus oli kai peal palju kalamehi. Kuna mul ei näkanud,otsuatsime liikude teisele poole kallast. Ainuke jõe ületamise koht on Batman Bridge, siis me sinna ka siirdusime. Kohe kui olime silla ületanud, nägime kena tasuta kämpimisala praktiliselt silla all-kõrval. Plats oli suur ja inimesi käputäis. Tegin proovi ka silla juures kala püüda, kuid vool oli suur, minu õngega polnud seal midagi teha. Mõned korrad näkkas, kuid peale mõnede konksude kaotamist loobusin..

22. päev
Neljapäev 04.02.10
Liikusime mööda idapoolset Tamar River kallast pidi ülespoole. Low Headis võis kohata pea 200 aastat tagasi rajatud navigeerimissüsteemi. Edasi sõitsime George Towni, mis omal ajal oli Sydney ja Hobarti järgi Austraalia suuruselt kolmas linn. Kahjuks tõdesime jällegi madalat vee taset ja kala püüda ei õnnestunud. . Informatsioonikeskusest saime teada, et vesi tõuseb kella 5 aeg, seega liikusime mööda jõge pidi alla poole Launcestoni. Linna keskel on kena looduslik org – Cataract Gorge, mida sai ka kaetud. Seejärel sõitsime jällegi teistpoolt jõge ülespoole oma vanasse kalastamise kohta Squeaking Pointi.
Põhimõtteliselt näkkas kohe. Eelmiste päevade kogusumma sai kõvasti löödud. Seekord tegi Siks praetud kala, mis õnnestus väga hästi. Tuli meelde kunagi ema tehtud praetud räimed. Öö veetsime juba samas kohas, kus ka esimese Tasmaania öö oli veetnud.

23. päev
Reede 04.02.10
Varajane äratus, jällegi väljus paat kell 9:00. Kuna tuul oli piisavalt tugev, jõudsime Melbourne tund aega hiljem - 19:00 . Ööseks juba jõudsime Liina juurde Bairnsdalesse, kus me lihtsalt neli päeva puhkasime ja lebotasime, et siis tagasi Queenslandi sõita