Haige

9.päev
Hommikul ärgates oli kohe tunda, et pole just kõige ägedam olek. Pärast kraadimist sai ka kinnitust, et on palavik. Mis seal ikka, tuleb kodus istuda ja ravida. Loota, et jägmine päev on parem.
Seega nüüd hea rääkida kohalikest kodudest.
Üldiselt elatakse siin meie mõistes ridaelamuboksides. Iga pere boksi laius on tiba pikem kui auto pikkus, kuid korruseid 3-4. Tavaliselt ongi alumisel korrusel köök ja elutuba. Täiesti tavaline on et  elutoal on äriline otstarve. Kas siis mingi pood või teenindus ning mõned kasutavad seda ka garaazina.  Alumisel korrusale on ka tavaliselt vannituba/WC. Vannitoad on neil alati märjad, sest dushiboksi või -kardinaid siin ei tunta. Ega nad ei tunne ka sellest puudust.
Ülemistel korrustel on magamistoad. Võidakse elada mitekesi ühes toas ja jagada voodit.  Isegi hotellides kaks kaheinimese voodit ühes toas.
Majades võib leida konditsioneeri, kuid mitte radiaatoreid või muid soojaallikad. Külm võib neil olla ainult kuu aega, s.t. siis kuskil 10 kraadi öösel, päeval ehk 15.
Köök
Ahju nende kultuur ei tunne. Kui vaja, siis keedetakse gaasipliidil. Samas on tehnika neil arenenud, ikkagi ju elektroonikamaa. Vahest elab majas mitu põlvkonda, siis võib leida ka, et võimaluse korral on igal generatsioonil on oma kõõk.

Tuuline linn!

8. päev
Nii kutsuku Hsinchu linna, kus eriti tuulevaikset ilma ei kohta.  Linn on koduks kuskil 360 kõrgtehnoloogiafirmale. Selle tulemusel on linnas Taiwani kõrgemad sissetulekud ning seda oli ka linnapildis näha. Meie külastasime klaaskunsti tänavat, kus võis kohata kõikevõimalikke ehteid ja esemeid, mis on tehtud klaasist. Alates kõrvarõngastest kuni termomeetriteni välja.  Hiljem tegime söögid kohalikul turu. Populaarsed suupisted on siin Hcin-cu lihapallid, seepias paks supp ning riisinuudlid. Meie võõrustajad on suured sööguigurud, seega saime neid kõiki maitsta.

Väga palju võib siin näha tee kohvikuid. Nii ka meie tegusteerisime Yes!Tea müügiketi tooteid nagu marjadega tee.

Houli linn.

7. päev

Täna läksime rolleritega linna avastama. Linn on väike, ainult 60 000  elanikku. Eestis oleks selline juba päris suur linn.  Peamiselt kasvatatakse siin ümbruses soojaube, viinamarju veini jaoks ja suhkruroogu. Viimane on juba võrdlemisi väljasurnud ala . Valitsus võttis niimoodi otsuse vastu ja ehitas põldude peale tehased, mis siis toodavad igasuguseid tehnikavidinaid. 

Käisime ka meie ühes suhkruroo tehases, mis oli nüüd pool muuseum ja pool turg. Igaljuhul leidis kasutust.

Eriti kuulus on see linn aga maailmas saksofonide valmistamises. Ega me muusikast suurt midagi ei tea, kuid kui võimalik tuleb harida. Külastasime saksofoni tehast ja muuseumi, mis rääkis LC saxophone firma ajaloost. Vahva oli see, et muuseumi pileti eest sai endale hiljem jooke tellida ja mõnusat elavat muusikat nautida.
Hiljem käisime  500 aasta vanust puud kaemas. Oli teine päris tilluke.

Õhtuks sirdusime siis Ivy vanemate poole, et lubatud Gini maitsta. Kohalikke pole palju jooki vaja, nii et kiirelt muutus asi päris lõbusaks ja keelebarjääri ununes :)