Down underis muutuseta.

Ohsa poiss! Pole juba sada aastat midagi juurde kribanud! Põhimõtteliselt on elu samamoodi veerenud. Töö töö töö. Lõpuks sai läbi pruunimine (okste lõikamine). Viimasel kahel nädalal oli mul abiks Meesak, muidu sai ikka seda pea 1,5 kuud täiesti üksi tehtud. Pärast seda  komandeeriti meid ülemuse teise farmi Ravensbourne! Tööks on/oli meil landscaping (haljastus). Töö on väga vaheldusrikas ja huvitav, eriti kui võrrelda okste kärpimisega. Alustasime tenniseväljaku taastamisega/värskendamisega, siis võtsime ette  basseiniala ja kui tüütuks muutus saime teha muid vajalikke töid maja ümber.

Muidugi bassein oli vist juba aastaid seisnud ja selle aja jooksul mõnusalt loodussaadusi ladustanud. Nii sai päris mitu päeva vekalisti ametit peetud.
Headel päevadel lastakse ka traktoriga ringi sõita.
Kohe on algamas virsikute korjamine. Tegelikuses vist juba korjatakse, aga pole veel suur hooaeg peale hakanud. Blogi täiendaminegi õnnestus ehk  seepärast, et täna on vihmapüha.
Hetkel vist ongi kõik. Olge tublid!

Tiba värskemat infot!

Mis siis toimunud on! Võib öelda, et eriti midagi ja samas ka palju. Endiselt on tegeletud töötamisega ja teatavasti sellel ajal mingeid erilisi postitusi ma ei kriba. Tegemist ju enam vähem rutiinse ajaga. Hommikul tööle ja õhtul koju. Üldiselt on jätkunud okste lõikumine. Selja taga on virsikute ja nektariinide puud ning poole peal on hurmaad. Eks ta ikka mõnus rahulik rutiinne töö ole.
Korra sai vahelduseks ka avokaadosi korjata. Muideks siis minu töömasinaks oli Ferrrari. Mitte just sportlik punane paugupill, vaid roheline väike põka.
Vahetevahel ikka juhtunud midagi ka, kuid kirjutamiseni pole jõudnud.
Hetkel tuleb meelde, et õnnestus endal korralik haav saada silma alla. Lõike sooritajaks oli laes olev õhku keerutav propeller. Nüüdseks juba oko. Häbi, kuid surfama pole jõudnud. Jaanipäeva sai loomulikult ka tähistatud, kohal oli seekord 9 eestlast.
Suurim muutus on muidugi see, et Austraaliasse olen ma jäänud nüüd üksi. Siks võttis ette kodutee ja naudib juba eestimaa kuuma suve. Ilusti on ta kättesaadev eesti numbrilt!
Mina hetke plaani kohaselt kütan siin tööd teha, et siis rikkaks saada!!! :) ja tiba veel tripata (reisida). Viisat ju ikkagi veel alles pool aastat.

Hetke elu.

Eelmises postituses sai juba mainitud, et kohe pärast puhkuse lõppu algab meil järjekordne tihedam töötsükkel. Seekord siis puuokste kärpimine. 
Tiimides on kolm inimest: kaks on masina peal ja üks lõikab maast. Meiega on tiimis veel naabripoiss Henri. Lõikamisesks kasutatakase õhusurvega töötavaid kääre. Muidu töötab peale meie veel kolm tiimi: eesti, itaallaste ja UK tiim. Itaallastel tegelt lõppes juba pidu ära. Lihtsalt olid kole aegalased ja isegi peale seda, kui neile pandi palk tükitöö peale.
Töö muidu lihtne, eriti peale esimesi tööpäev. Okste lõikamine ole nagu kunsti tegemine, igat puud võtad individuaalselt ja voolid enda tahte järgi valmis.



Mina liigun maast ja seega ainuke lõbustus on mp3 mängija. Peale muusika olena hakanud kuulama  vikeraadio saidilt leiduvaid kuuldemänge, raadio ülikooli ja muidugi eesti ringvaadet "Rahva Oma Kaitse". On kellegil veel mingeid huvitavaid ettepanekuid, kuidas päev asjalikult ja otstarbekalt õhtusse viia?

Väljasõidud ookeani juurde!

Hetkel meil siin tööga rahulikumad hetked! Hurmaade korjamine sai läbi ja kohe kohe algab okste lõikamine.
Pealegi tuli Liina veetma meie juurde oma mõnenädalast puhkust.
See tähendas seda, et oli aeg minna järjekordselt suure lombi äärde ehk külastada ookeani. 

Kõigepealt läksime Surfers Paradise (150-200 km meist) kaheks ööks. Käigu pealt sai võetud apartment Marrakesh Resorti, ca 500 meetrit rannast ja paar kilomeetrit kesklinnast.


Olin soetanud endale surfilaua. Itaalia poiss Toni nimelt otsustas , et läheb koju ära ja võrdlemisi alles ostetud lauda kaasa võtta ei tahtnud ja nii ma laua omanikuks saingi.
Juba peale esimesi proovimisi tekkis praktiliselt sama tunne, mis lumelauaga alustades. Selle pean ma selgeks saama:)! 


Pärast Surfers Paradise pidime me jällegi koju sõitma, et siis mõned päevad viimaseid hurmaasi korjata. Kuid siis võtsime suuna juba Sunshine Coasti poole (200-250 km meist). Kaks esimest ööd vähema rahvaga ööbisime Noosa Headsi linnast väljas Glen Eden  nimelises resordis ja kaks ööd võtsime suure kamba peale suurema apartmendi Noosa Hill Resordis, mis asus juba kesklinnas. 

Päris hea vaheldus on ka vahest puhata valge inimese moodi ja magada puhkuse ajal voodis. Samas, see veel ei tähenda telgi manala teele saatmist.  
Kaks esimest päeva sai ikka surfamist proovitud, linnas kahjuks kulus aeg juba pidutsemise peale ära. Luban ennast järgmine kord parandada.

Väljasõidud

Hetkel meil siis võrdlemisi palju vabu päevi ja seega vajab aeg sisutamist!
Eelmisel nädalal tegime väljasõidu Crowns Nesti rahvusparki.

Alguses sai tehtud ka väikestviisi 4 WD sõitu ja ronitud mööda kivist teed pidi mäkke.

Hiljem käidi kaemas paari lookouti ja ujuti rahvuspargi looduslikus basseinis.

Kivide peal rändasid Rock Wallabyd. Neid känguruid väga tihti siin ei kohta. Tagasi tulime juba tavateed pidi ehk läbi Toowoomba.

Sellel nädalal külastasimeme Gattonist 40km kaugusel olevat Glen Rock Parki. Park asub lihtsalt kuskil mägede vahel ja selleks tuli ületada kümneid kordi jõe poolt üle ujutatud sõiduteed.  . Väljasõidul osalesid kõik 6 eestlast, kes veel elasid siin. Tõnis ja Arvo olid siirdunud kuskil 350 km kaugusel arbuuse korjama. Tõenäolilselt kohtab neid veel.

View Larger Map
Park ise oli vaikne ja rahulik.Henri ja Taavi ronisid Glen Rocki mäe tippu ja said kogeda kena vaadet. Meie tegime kodukootud hamburgereid ja mängisime pokkerit. Koju sõitsime juba autotulede valgel.

Piltpostitus

Sa tead, kus asub Uluru või Sydney, kuid kunagi sa ei tea, kus asub Ozi kutt Adam kellele on tatoveeritud eesti lipp jala peale. Ühesõnaga üks vaatamisväärsus eestlastele!

Töömaraton

Miks blogis on vaikus olnud?
Oleme elanud töö tähe all ja vabal ajal väga ei viitsi arvutitki kätte võtta.
Mis tööd oleme teinud?
Põhiliselt oleme korjanud hurmaasi (persimmoneid) ja aegajalt viigmarju (figs). Mina neid marju kodumaal kohanud polnud, kuid Siks teadis rääkida, et tema õde Sille ikka oli mõned korrad hurmaasi koju toonud.

Farm, kus töötame on ka sama, mis eelmise aasta lõpus. Meie Siksisga olime ühed  esimesed, kes siis alustasid hurmaa hooaega. Kohe lisandus  Enn, kes tegi koos meiega oma paar viimast töönädalat austraalia pinnal ja siirdus seejärel kodumaa poole Hiljem lisandusid värskelt austraaliasse tulnud kolm Väätsa poissi: Ranner, Margus ja Kerri. Nädal hiljem lisandus juba varem Gattonis elanud eesti poiss  Taavi ning viimasel nädalal lisandus Henri, kes tuli tagasi 5 nädalaselt raftingu kursustelt ja vana töökaaslane Tõnis oma sõbra Arvoga. Rekord oli ühesõnaga tehtud, farmis töötas üheaegselt 9 eestlast ja käputäis muud rahvast.

Tänasest sai  korjamise põhihooaeg läbi. Midagi on veel korjata järgmine nädal, kuid igapäevane tihe töötegemine on nüüdsest seljataga. Töömaratoni rekord sai korratud, 25 päeva jutti!
Gattonis (Väätsa poisid ristisid selle austraalia peo peapealinnaks) elab teadaolevalt  hetkel 8 eestlast, kes on koodunud kõik ühe majaomaniku valdustesse.

Uus kodu!

Uus kodu on eelmisest  kodust  Laidley hostelist 17 kilomeetri kaugusel Gattonis. Gatton on suurem linn, kui Laidley ning kõikjal võib kohata backpackereid. Enamus elavad siinses karavanapargis, kuid väga paljud rendivad tube sharehouses (tõlge vast oleks ühismajades).
Meiegi läksime elama sharehouse. Siin majas elab meie vana eesti kamraad Enn, kes oli enne seda karavanpargist välja visatud, sest oli  tähistanud oma sünnipäeva tiba kärarohkelt.
Maja on kahekordne ja erinevate sissepääsudega. All elavad kohalikud ozid ja üleval packerid. Meie korrusel on kolm magamistuba, suurtuba, veranda, köök, wc ning vannituba. Peale selle on kohutavalt suur aed. Hinna sees on veel internet ja pesupesemise võimalus. Kõik, mis eluks vajalikud. Siia tulimegi just seepärast, et elamise peale kulub lihtsalt kaks korda vähem raha kui Laidleys.
Esimestel nädalatel elas siin veel üks väga vaikne Taiwani tüdruk, kes aga nüüdseks on lahkunud. Tema asemele on tulnud jällegi vana Laidley tuttav itaalia kutt Toni. Ühesõnaga kõik vanad olijad jälle koos.

Kolm päeva ja 1700 km!

Liina juures Bairnsdales sai veedetud 4 väga pingevaba päeva. Eriti muhvigi ei liigutanud ja aegajalt sai külasstatud saunaruumi.
Kuid nagu iga asi jõuab lõppule, nii ka meie seekordne puhkusetrip. Viimaseks ponnistuseks oli jõuda oma põhi tööstaapi Brisbane lähedale Lockyer Valley´sse.
Põhimõtteliselt olime seda vahet juba sõitnud kaks korda, nüüd oli käes kolmas kord.
Õnneks erinevaid teid siin jätkub ja seekord leidsime, et otsemat teed pidi polegi veel sõitnud.

View Larger Map
Püüangi oma eredamad hetked välja tuua. Olenemata roolisangas istumisest õnnestus meil teha ka väheke turisti. Alustasime sõitu mööda Great Alpine Roadi ehk ületasime mäged. Tee peale jäi mitu suusakuurorti ja GPS näitas vahepeal 1860 meetrist kõrgust merepinnast. Autoga ma nii kõrgel veel siin mandril pole olnud. Huvitav suusakeskus oli tee peal Dinner Plain, eriti oma ühtse majutusehitiste välimuse näol. Suvel peaks olema sea päris odav ööbida. Suusakeskus Hotham paistsis aga silma heade laskumisnõlvade poolest. Siia võiks tulla ka talvel!!
Esimese öömaja leidsime WaggaWagga nimelises linnas.
Teisel päeval tegime peatus 64 m läbimõõduga Parkes teleskoobi juures. Kuulus on teleskoop sellepoolest, et sealt transleeriti NASAle pilt esmakorselt kuule astumisest. Selle põhjal on vändatud hollywoodi film "The Dish". Kel huvi, see vaadaku.Mina kaesin suht sportlikust huvist. Teise öö veetsime me Gilgandras.
Kolmandal päeval tegime peatuse kenas Warrumbungle rahvuspargis, kust leidisime Austraalia suurima optilise teleskoopi Siding Spring Observatory.
Sealt edasi oli ainult üks sõitmine. Mainima peaks, et kogu autopargist, mis me tee pealnägime olid vähemalt 70% rekkad. Pärast kolme päeva sõitmist jõudsime kohale ja koputasime oma uue kodu uksele...

Tasmaania kokkuvõte

Nagu ikka, ei saa mina kuidagi ilma statistikata
Veetsime 23 päeva ning 22 ööd , neist 15 tasulises karavanpargis ja 7 tasuta vabas õhus.
Kilomeetreid tuli 3700.
Kahe peale kulus meil päevas keskmiselt 17 $ öömaja peale, 29 $ kütte peale, 15 $ toidu peale.
Praamipiletid vast olid üldse ühed kulukamad 608$, muude piletite (muuseumid, rahvuspargi pass jne) peale kulus veel 156 $. Ühesõnaga saime hakkama ca 100 $ ööpäev, mis oli ka igat senti väärt. Hetkel on ta mu lemmik osariik Austraalias.
Hetkel oleme käinud järgnevad osariigid: Tasmania, Victoria, New South Wales, Queensland, Australian Capital Territory.
Käia on võimalik veel South Australia, Western Australia, Northern Territory.
Tasmaania pildid ka

Tasmaania tripi kolmas nädal

15.päev
Neljapäev 28.01.10
Läksime rahvusparki avastama. Tõenäoliselt kõige kuulsam koht siin on veiniklaasi kujuline rand Wineglass bay . Paljud, keda oleme Tasmaanias kohanud on nimetanud seda oma lemmikumaks kohaks Tasmaanias. Mina seda just ei väidaks, kuid igal juhul väärib külastamist. Kokku tegime 11 km jalutusretke pargis. Saksa paar oli küla tiba kurnatud , kuid väga õnnelikud raja läbimise üle. Sedagi poolsaart on võimalik avastada mitmepäevaste trippidega. Meie otsustasime edasi liikuda St. Heleni nimelisse linna. Peatusime sealses BIG 4 karavanpargis ja lubasime endale mõned rummikokteilid.

16. päev
Reede 29.01.10
Kuna eile jõudsime linna liiga hilja, siis me kala põõdma ei jõudnud. Kathy (saksa tüdruk) oli just paar päeva tagasi püüdnud oma esimese kala ja oli nüüd väga õhinal kalapüügist. Minul oli muidugi vaja ka saada kogemusi, et siis ise hiljem osata püüda.
Igatahes seadsime kai ääres õngeridvad püsti. Kahjuks ei tahtnud kalad meie konksu otsa jääda. Nii me pärast paaritunnist konsku leotust läksime fish & chipse sööma. Sealt saime teada, et kohalikud püüavad bluebait nimelise söödaga. Seega pärast einetamist seadsime sammud poodi ja muretsesime endalegi. Pärast sööda ostmist mõtlesime, et proovime tunnikese ja siis liigume edasi. Nii kui olime oma uue söödaga püüdma hakanud, hakkas näkkama. Ja oh seda õnne, kui ma oma esimese kala kätte sain.
Aeg lendas linnutiivul ja pärast 4 tunnist püüdmist oli meile kahepeale 3 kala koos. Võibolla oleks veelgi püüdnud, kuid õhtu hakkas lähenema. Öö veetsime linnast tiba väljas rannaäärses tasuta kämpimisalal. Õhtusöögiks oli meil enda püütud kala pastaga.
Kiire retsept: kala, sibul, tomat, oliivid ja makaronid. Simpel ja fast.

17. päev
Laupäev 30.01.10
Hommikul jätsime sakslastega hüvasti. Nemad hakkasid siirduma lääne poole ja meie veel otsustasime avastada siinset maastiku. Kuid juba mõnede kilomeetrite jooksul, et peaks ka õhtul moblalevisse jõudma, et äkki on mingeid uudiseid. Sellegipoolest tegime ühe 4 WD tracki, mida raamat soovitas. Tee viis läbi mitme vana kaevanduse. Uskumatu, et kunagi käis siin kole vilgas elu ja nüüd vohab selle asemel mets. Ainult suured massiivsed metallist konstruktsioonid reedavad kunagist tegevust. Lõpuks jõudsime ka 800 meetri kõrgusele mäejalamile, kus samuti oli kunagi Poimena küla olnud. Nüüd näeb ainult paari maja vundamenti. Olenemata Austraalia lühikesest ajaloost olenemata on niisuguseid ammu mahajäetud külalisi täis. Kui lõppes kaevandamine, lõppes ka külaelu. Tegime kuskil 5 km jalutusretke ja õnnestus näha kahte vana kaevandust. Mäest alla otsustasime minna juba mööda tõsist 4WD rada. 5km pikkust rada mäest alla sõitsime pea tunnikeses. Tee oli mingit kohtades väga kitsas ja kivine, kuid sõidumõnu oli seda väärt.
Edasi liikusime suuremalinna poole – Launcestoni. Mobiililevi tuligi alles linna piirimail. Otsisime endale karavanpargi. Aga kohe peale parki sisse sõitmist leidsime eest omad vanad tuttavad – sakslased. Põhimõtteliselt kohtusime nendega kolmas kord mitte plaanitult. Nemad oli siin kokku saanud tuttavatega ja plaanisid homme kalale minna. Kutsuti ka meid.

18. päev
Pühapäev 31.01.10
Sõitsime Launceston backpackersisse, kust siis võtsime peale kolm saksa tõdrukut ja siirdusime kalastama mereäärsesse linna Port Sorell.
Tutkit jälle, ainult mõned näkkamised. Õnneks külastasid sealset kaiäärt vabatahtlikud kalastuskontrollid, kes andsid meile vihje parema kalastuskoha osas. Nii siirdusimegi Squeaking Pointi. Kohe esmase konksu vette panekuga õnnestus saada kätte kala. Õnne oli seekord ainult minul - 4 kala. Teised said küll ka mõned , kuid olid liiga väiksed ja läksid merre tagasi. Jällegi läks kala kohe pannile ning valmistati maitsev roog.
Õhtuks siirdusime linna nimega Deloraine. Sakslased pidid seal kokku saama oma endise töökaaslasega, kelleks osutus eesti tüdruk Moonika. Teine eestlane meie retke ajal Tasmaanias.

19. päev
Esmaspäev 01.02.10
Siirdusime jällegi sisemaale, et jõuda Cradle Mountain juurde.
Tegemist on jällegi ühe populaarsema turismimagnetiga.Siit algavad paljud mägised jalutusrajad, nende seas siis ka Overlandi track, mis viib 65 km kaugusele St.Lake juurde , kuhu me oleme juba sattunud. Kuna mäejalamile viib kitsas autotee , siis toimetatakse rahvast sinna rahvuspargi bussidega. Pargi passiga on see täiesti tasuta. Algselt oli plaan teha ring peale Dove järvele, kuid nähes, et Marion´s lookout (vaateplatvorm) on kõigest 2,6 km kaugusel, siis siirdusime hoopis sinna. Iseenesest oli võimalik sinna jalutada kahte teed pidi, üks oli tiba üle kilomeetri ja teine 2,6 km pikk. Ajakulu aga oli peaaegu sama. Seega võeti ette pikem ja väidetavalt kergem rada.
Kui olime jõudnud poole peale , siis arvasid sakslased , et oleme juba kohale jõudnud, sest jalutustee edasi läks juba võrdlemisi ülespidi järsemaks. Lõpuks kohale jõudes nõretasid kõik higist ja hingeldasid. Samas vaade oli lummav ja väsimus kadus kiirelt. Hea tunde tekitas ka fakt, et see rada on osa 5-6 päevasest Overlandi trackist. Mest alla otsustasime minna mööda lühemata rada pidi ja see oli ikka väga järsk. Igajuhul sakslased tänasid oma vaistu, et valisid ennem pikema raja. All kohtsumine ka ühe 50ndates oleva paariga ,kes käisid ka päris mäe otsas ära ja seda kõike 6,5 tunniga. Krt, tuli ka tahtmine minna. Päev oli õhtus ja vaja oli leida öömaja. Õnneks ei pidanud kaugelt otsima. Ainuke karavanpark oli tiba kallis, kuid üllatas loodusliku keskkonnaga. Opossomid olid seal tõsised maniakid. Ei kartnud kedagi, isegi inimest. Õnnestus näha ka nende omavahelist olelusvõitlust. Öösel nägime ka Eeastern Native Cati, kes näeb väikse kassipoja sarnane, kuid piklikum ja täpiline.

20. päev
Teisipäev 02.02.10
Sakslased tahtsid minna Strahani´sse paaditripile ja meie soov oli näha Tasmaania ühte pikemat 104 meetrist Montezuma koske. Nad ei viistinud 10 km edasi-tagasi jalutada, et koske kaeda. Jällegi võib öelda, et tasus käimist. Ausalt öeldes oleks saanud koseni ka autoga mööda raskemat rada pidi, aga meie valisime seekord jalutamise.
Ainuke häiriv asi oli lähedal olev metsatulekahju suits. Pärast raadiost kuulsime, et linn mida me läbisime seatakse evakueerimis olukorda. Õnneks lõppes kõik ikka kenasti ja linnani tuli ei jõudnud. Kuid roppu moodi suitsu oli küll. Õhtuks jõudsime põhjarannikul olevasse linna Burnie´sse.

21. päev
Kolmapäev 03.02.10
Olime juba tiba reisimisest väsinud ja mõtteis oli ainult kerget sorti tegevus – kalapüük. Ega siis miadagi, pidasime mõtekaks minna vanasse heasse kalaspoti Squeaking Pointi. Sinna jõudes avastasime eest madala vee taseme, mis ei võimaldunud kalapüüki. Seega läksime avastama Tamar Valleyt, mis asub Tamar River kaldal, mis võis tähendada kalapüügivõimalusi. Algselt liikusime Beauty Pointi, kus oli kai peal palju kalamehi. Kuna mul ei näkanud,otsuatsime liikude teisele poole kallast. Ainuke jõe ületamise koht on Batman Bridge, siis me sinna ka siirdusime. Kohe kui olime silla ületanud, nägime kena tasuta kämpimisala praktiliselt silla all-kõrval. Plats oli suur ja inimesi käputäis. Tegin proovi ka silla juures kala püüda, kuid vool oli suur, minu õngega polnud seal midagi teha. Mõned korrad näkkas, kuid peale mõnede konksude kaotamist loobusin..

22. päev
Neljapäev 04.02.10
Liikusime mööda idapoolset Tamar River kallast pidi ülespoole. Low Headis võis kohata pea 200 aastat tagasi rajatud navigeerimissüsteemi. Edasi sõitsime George Towni, mis omal ajal oli Sydney ja Hobarti järgi Austraalia suuruselt kolmas linn. Kahjuks tõdesime jällegi madalat vee taset ja kala püüda ei õnnestunud. . Informatsioonikeskusest saime teada, et vesi tõuseb kella 5 aeg, seega liikusime mööda jõge pidi alla poole Launcestoni. Linna keskel on kena looduslik org – Cataract Gorge, mida sai ka kaetud. Seejärel sõitsime jällegi teistpoolt jõge ülespoole oma vanasse kalastamise kohta Squeaking Pointi.
Põhimõtteliselt näkkas kohe. Eelmiste päevade kogusumma sai kõvasti löödud. Seekord tegi Siks praetud kala, mis õnnestus väga hästi. Tuli meelde kunagi ema tehtud praetud räimed. Öö veetsime juba samas kohas, kus ka esimese Tasmaania öö oli veetnud.

23. päev
Reede 04.02.10
Varajane äratus, jällegi väljus paat kell 9:00. Kuna tuul oli piisavalt tugev, jõudsime Melbourne tund aega hiljem - 19:00 . Ööseks juba jõudsime Liina juurde Bairnsdalesse, kus me lihtsalt neli päeva puhkasime ja lebotasime, et siis tagasi Queenslandi sõita

Tasmaania tripi teine nädal

8. päev
Neljapäev 21.01.10
Hommikul oli raske ärgata. Esiteks olime hilja magama läinud ja teiseks oli mõnus üle pika aja päris voodis magada. Korraks isegi mõtlesime ühe öö veel seal veeta, aga seda lihtsalt laiskusest. Õnneks saime oma mugavuslaiskusest lahti ja otsustasime lõuna poolsemat Tasmaaniat avastama minna. Mööda Huon Highwayd jõudsime me Cockle Creeki, kus olid tasuta telkimisalad. See on lõunapoolseim punkt kuhu saab tulla autoga. Kunagi oli siin kõva vaalapüük ja selle mälestuks on rajatud siia vaalaskulptuur. Rahvast on siin omajagu. Eks Hobarti lahedus ja liivased rannad meelitavad. Täna vihma ei sadanud ja kohe oli kole palav.

9. päev
Reede 22.01.10
Olenemata sellest, et naabrid olid üleeelmisel öösel näinud Tasmaania Kuradeid, meie neid ikka ei näinud. Tegemist on Tasmaania ikoonloomaga ja sarnaneb natuke koeraga, kuid tunduvalt jässakam. Kahjuks on neid tabanud tõsine nakkushaigus ja nende populatsioon on järsult langenud 80%. Loodetavasti ei juhtu sama , mis juhtus Tasmaania Tiigriga. Viimane teadaolev elus tiiger suri 1936 aastal Hobarti loomaaias.
Õnneks tasuta kohtades pole vaja kella peale välja kolida. Püüdisme magada nii kaua kui võimalik, kuid päike ajas meid ikkagi jalule. Otsustasime telki mitte maha võtta ja veeta veel üks öö, kuna päevaplaan nägi ette jalutusretke South Cape Baysse. Muideks , sealt on lühem tee Antartikani, kui Cairnsini, kus me käisime augustis. See matkarada , mida tammusime,on tegelikkuses osas ühest raskemast mitmepäevasest matkarajast Tasmaanias (South Coast & Port Davey Track). Leidsin ka netist ühtede eestlaste blogi, kes sealkandis jalutasid. Täitsa mõnus.
Kuskil 7 km jalutamise järel jõudsime me ookeani äärde, kus võis näha paari surfarit, kes olid oma matkarajale surfilaua kaasa haaranud. Tõenäoliselt on see Austraalia lõunapoolseim surfirand ja tasub juba seetõttu laua tassimine ära.

10.päev
Laupäev 23.01.10
Öösel ärkasime suure tormi peale üles. Paar telgi vaia oli tuul maast välja tõmmanud. Kurat, pidime me ostma seekord suurema telgi. Kohe kui suurem tuuleiil tuleb, loperdab täiega. Hommikul kell 7 sama probleem. Kuna aga oli juba valge ja meil oli uni kadunud, siis otsustasime telgi kokku pakkida ja edasi liikuda. Täpselt enne vihma meil see õnnestuski. Mõtlesime õhtuks jõuda Port Arthurisse ning seda mööda jõe ja ookeanikallast pidi. Kahjuks ei saanud kogu aeg roolisolles aknast vaadet nautida, kuid kindlasti oli tee samaväärne Great Ocean Roadiga. Tee viis läbi ühest backpackeri hostelist Cradocis, mille kohta ma olin juba infot leidnud enne Tasmaaniasse tulekut. Otsustasime sisse kiigata. Kahjuks polnud „majasokku” (hosteli perenaist) kodus, kuid see eest leidsime eest eesti kuti Otti . Igal juhul eestlasi võõrsil alati hea meel näha ja juttu jätkub alati. Tutvustas meile kohta ja rääkis töö võimalustest. Hetkel oli maja täis, nii et temagi ööbis telgis. Samas on lootus järgmine nädal majja pääseda. Tööks maasikate korjamine, mis eriti seal sisse ei too. Hiljemalt kuu aja pärast tuleb juba õunte korjamine, mis tõotab paremat sissetulekut. Kuna meile seal hetkel ruumi ja tööd polnud, otsustasime edasi liikuda oma algset plaani - Port Arthur. Vahepeal täiendasime toiduvarusi Hobartis.
Austraalias peetakse teisipäeval (26.01) Austraalia päeva ja see tähendab kohalikkele pikka nädalavahetust. Nii saime meiegi seda omal nahal tunda, Port Arthuri ainuke karavanpark oli täis. Õnneks oli 10 minuti kaugusel White Beach Tourist Pargis mõned vabad kohad. Tõenäoliselt veedame siin teisegi öö.
Kahjuks kooles ära meie Garmini GPS. Muudkui restardib ja pilti ette ei võta. Harjumatu on ilma sõita, isegi kiirust juba vaatasin läbi GPSi. Eks tuleb kuhugi garantiisse viia.

11. päev
Pühapäev 24.01.10
Plaan oli tutvuta Tasmaania suurima turismiobjektiga Porth Arthuri vanglakompleksiga. Vanglaelu elati seal 1934-1877 aastatel ja selle aja jooksul rajati terve linnak , millest on säilinud 30 hoonet või siis nende varemed. Igajuhul tundus meile see koht väärt külastamist ja piletiraha välja käimist.
Veel külastasime Coal Mines, kust siis vangid omal ajal kaevandasid maaki väga rasketes tingimustes.

12. päev
Esmaspäev 25.01.10
Täna otsustasime teha ühe jalutusretke. Siinses piirkonnas on mitu pikemat väga head matkarada. Meie valisime Cape Raouli matkaraja ja ei pidanud kahetsema. Rada viis ookeani äärele kaljuneemele, mida katsid madalad puud ja põõsad. Neeme tipust avanes vaade rohelisele rannikule ning lummavale sinisele ookeanile. Kaljude peal oli näha ka päikest võtvaid hülgeid. Kokku võis raja pikkus olla 15 km ja aega kulus meil selleks 4-5 tundi. Meis kasvas isu veelgi rohkem matakata.

13. päev
Teisipäev 26.01.10

Lõpuks otsustasime me edasi liikuda ja ära käia jälle Hobartis. Nimelt oli seal lähim leviala ja samuti GPS välja vahetamist. Õnneks vahetati GPS probleemideta ringi. Ei oleks kujutanud ette, et annan aparaadi hooldusse ja peaks mingi paari nädala pärast kätte saama, sest me ju pidevas liikumises. Õnneks sellepoolest on Austraalia Eestist parem.
Uut GPSi seadistades suretasin ma auto välja ja jätsin tuled põlema. 15 minuti pärast, kui tahtsin käivitada autot, see enam ei käivitunud. Kuna asusime kaubanduskeskuse parklas, siis isegi ei mõelnud paluda kelletki särtsu vaid siirdusin kohe poodi uue aku järele. Aegajalt oleme me olnud ikka päris paksus metsas, tsivilisatsioonist võrdlemisi kaugel, ei tahaks sama situatsiooni kordumist seal. Nüüd meil siis autol uus aku ja igasugunune käivitusprobleem on kadunud.
Õhtuks siirdusime edasi idakaldal olevas linna Triabunna.
Algselt võõrastavana tundunud karavanpark kujunes väga hubaseks. Kohtasime ka ühte saksa backpackerite paari (Kathij ja Thomas), keda olime juba kohanud eelmises karavanapargis. Nemad veedavad oma viimaseid nädalaid Austraalias, sest lahkuvad kodumaale.

14.päev
Kolmapäev 27.01.10
Plaan on liikuda idapoolset rannikuriba pidi ülespoole. Kuna saksapaaril oli enamvähem sama marssuut, siis otsustasime nendega jälle kohtuda linnas Bicheno, kus pidime kalastama. Kuna 4WD raamat juhatas meid natuke sisemaa radapidi, siis järgisime seda. Jõudsime lõpuks välja kunagiste vangide külani. Umbes 1850 aastal pidid need vangid rajama sinna veetammi, kuid rahade väheduse tõttu seda valmis ei jõutud. Peale varemete nägime me ka ühte ussi..Õnneks kartis ta meid rohkem,kui meie teda ja lahkus.
Sakslastega kohtudes pidasime paremaks liikuda Freycinet National Parki, mis on kurikuulus randade ja jalutusradade poolest. Järjekordselt on tegemist rahvuspargiga , mis asub poolsaarel. Ööbima läksime tasuta olevasse kämpingualale Friendly Beachil. Täitsa kena ookeanivaatega kohake.

Tasmaania tripi esimene nädal

1. päev
Neljapäev 14.01.10
Varakult üles, juba viiest. Meelde tuli töötamise aeg, õnneks varajane ärkamine ainult täna. Praamile hakati laskma 2,5 h enne väljasõitu,mis on kell 09:00. Pealesõit on lihtne, ainuke mida vajasime oli pildiga dokument. Uudiseks oli , et Tasmaaniasse ei tohi viia puu- ega juurvilju. Gaasiballoonid võeti samuti sõidu ajaks hoiule. Paadis olles tekkis tunne, et sõidaks Stockholmi. Reis oli ainult alkovaba ning laevas olikino, mida Siks käis ka kaemas. Kell 18:00 jõudsime lõpuks Devenporti. Oleks saanud ka öise tripi valida, mis oleks aga tähendanud lisakulu ja seda me ei tahtnud. Niigi oli hetkel kõrghooaeg ja ühe otsa pilet maksis meile (auto ja 2 in.) 389.-$ . Devenportis tehti jälle puu-ja juurvilja kontroll. Seekord palju põhjalikum ning pidime loobuma oma väikesest varust. Vähemalt trahvi ei tehtud.
Plaanisime oma esimese öö veeta mahasõidule võrdlemisi lähedal. Leidisme öömaja 8 km. kaugusel Latrobes ja elektrita plats 18.-$. Hinnad siin mõistlikud, vähemalt algselt :) .

2. päev
Reede 15.01.10
Kui hakkasime karavanpargist lahkuma ,ei läinud enam auto käima. Tiba voolu jäi nagu käivitamisest puudu. Mis seal ikka, läksin naabrite juurest voolu küsima. Viiekümnenendates oleval paaril õnneks olid “krokokodillid” olemas. Siin kutsutakse neid Jumperiteks. Masin käivitus seejärel hetkega. Tänu sellel juhtumisele saime ka reisiinfot. Paarike oli Tasmaaniat külastamas juba mitmendat korda. Ise nad olid pärit NSW-st. Nemad olid rohkem tripanud mööda 4 WD radu ja kasutasid selleks ühte 4WD radade juhistega raamatut. Näitasid meile mõned head tasuta ööbimiskohad ning andsid lisaks ühe Tasmaania kaardi. kuhu nad olid rajad peale joonistanud. Täpsemad juhised olid muidugi raamatus, mille me ka endale soetasime.
Konkreetne saare avstamise plaan meil algselt puudus. Otsustasime põhja pidi läände liikuda . Käisime piilums ka mõnda teeäärde jäävat linnakestja rahvusparki , kuid öömaja kohapealt jäi liisk väikelinna Stanley peale. Linn asub poolsaarel ja kohe linna kõrval on 144m kõrgune mäeküngas The Nut. Linnas on ainult üks karvanpark ja õnneks jätkus seal ruumi ka meile. Õhtul tegime väikese tiiru linna peal ning ronisime ka künka otsa, mille platool oli jalutusrada ning sai kiigata igasse ilmakaarde. Peale selle, et linn turiste ligi tõmbab on seal ka võrdlemisi arvestatav kalasadam.

3. päev
Laupäev 16.01.10
Auto käivitus! Ei tea , mis kurjam tal küll eile oli. Otsutasime sõita lääne Tasmaaniani välja mööda Bass hwy-d, et siis allapoole liikuda. Esimese peatuse tegime Arthur Riveris ja sealtmaalt sai ka asfaltee otsa . Mereääres oli ka temaatiline koht The Edge of the world. Edasi liikusime mööda kruusateed ja keerasime mitmeid korda ookeani äärde ja tagasi. Ilm on väga eesti pärane –vihmane. Õnneks siin tuleb aegajalt vihma vahelt päike välja . Tee peale oleks jäänud väga rasked 4WD rajad . Otsustasime autot mitte ära tappa, eriti arvestades, et vihm teeb rajad veelgi kehvemaks. Igal juhul viis me teekond nende rajade juurest mööda. Sildid soovitasid vintsi, snorklit ja mitemeautolist konvoid. Meil neid polnud. Mida edasi , seda käänulisemaks ja mägisemaks tee (Western Explorer Road) läks . Keskmine kiirus kukkus alla 50 km/h, samas tee oli seda sõitmist väärt. Isegi olenemata, et ilm polnud kõige parem-Lõpuks jõudsime vansse kaevanduslinna Corinnasse. Vahepeal maha jäetud linn oli jällegi taastatud ja turistidele avatud. Jällegi oli väikelinna miljöö lummav ja otsuatasime öö siin veeta

4. päev

Pühapäev 17.01.10

Öösel tuli kõvasti padukat, nii et isegi telk oli vett läbi lasknud. Õnneks hommikul enam ei sadanud. Otsustasime teha oma esimeses 4 WD raja ostetud raamatust .Olles poole peale jõudnud, läks tee järsemaks ja libedamaks kuna vihma oli jälle sadama hakanud. Otsustasime auto maha jätta ja jala vana kaevandustunnelit kaema minna. Jõge ületades leidis Siks enda isikliku kullakangi. 300 meetri pikkust tunnelit me läbida ei tahtnud,kuna põhi oli vesine ning taskulampi meil kaasas polnud. All jõe ääres nägime ka ühte uuemat autovrakki.,samas ka inimesi masinatega,kes olid sinna oma laagri püsti löönud. Tõenäoliselt tegim õieti, et lõpuni ei punnitanud. Pärast metsas müttamist hakkasime siirduma Zeehanisse. Selleks tuli ületada väikse kahekohalise praamiga Pieman River. Linna lähedal tegime jällegi kaks 4WD rada raamatust. Üks neist viis meid mäe otsa, kust nägi linna peopesal ja teine läbi 100 m. pikkuse kaevandusetunneli. Mõlemad tasusid läbi käimist. Edasi põrutasime nn. turistlinna Strahani. Enamus sõidab sinna , et teha väljasõit metsikumasse loodusesse rongiga või laevaga. Meie käisime ära Macquarie Headsi nimelisel poolsaarel. Seal oli võimalik leida kenda loodusvaatega tasuta kämpimiskoht. Kuna,aga vihma hakkas jällegi sadama,otsutasime seekord linna tagasi pöörduda. Enne muidugi tegime väikse metsa-liivasõidu.. Öömaja leidsime linnas BIG 4 ning õnneks koguaeg ei saja, et sai telgi kuival hetkel üles panna.

5. päev

Esmaspäev 18.01.10

Tavaks saanult paistis hommikul päike. Kunagi ei tea kui kaua, seega kiirelt telk maha ja siis hommikust sööma. Kuna enam ühtegi teed lääne poolte lõunapoole ei sõida ,hakkasime ida poole liikuma. Esimesena tegime peatuse kaevanduslinnas Queenstown. Seal veel kaevandatakse endiselt. Linn asub orus ja ümberringi on näha mägesid, mida on kaevandatud.. Veetsime linnas tunnikese ja liikusime edasi. mööda Lyell Highwayd. Tee endsielt üles-alla, paremale-vasakule nagu siin juba kord ja kohus. Ilm täpsselt samasugune päike ja vihm vahelduva eduga. Tee iseeneest on huvitav sõita ja iga vahe tagant saab mõnda koske või vaatetorni külastada nagu Nelson Falls, Donaghys Lookout, Franklin Riveri rippsild. Läbisime ka bushwalkerite (metsas jalutajate) paradiisi Lake St Clairi äärde. Seal võib jalutusradu tunnist kuni mitme päevaseid. Kuulsaim on nädalane Overland track. Rada lõppeb teasel pool Cradle Mountain –Lake St Clairi rahvusparki. Loodame ka sinna jõuda.

Õhtuks jõudsime Mt. Field NP. Öömaja saime rahvuspargi enda kämpinglaagrist ja maksmine toimus ümbriku alusel. Raha ümbrikusse ja postkasti ning hommikul käib Ranger kontrollimas.

6. päev

Teisipäev 19.01.10

Öösel oli päris jahe, kuskil 5 kraadi juures.Park on populaarne lühikeste jaluturadade poolest, mis siis viivad koskeni Russel falls ning kuni 100 meetriste puudeni. Jalutasime meiegi , kuid jäi tiba väheks. Seega ronisime autoga mööda mägiteed 1000 meetri kõrgusele, kus siis algasid pikemad jalutusrajad. Meie tegime ühe lühema raja ning 1,5 jalutusega saime oma Tasmaania kõrgema kõrguse 1240 m. Nii kõrgel tuli ka moblalevi! Viimati olimelevis neli päeva tagasi Stanley juures. Talvel on siin võimalik isegi suusatada . Võis näha algelislisi suusalifte ja suusklubide maju. Huvitav oleks siin lumega olla. Sõitsime seejärel mäest alla ja liikusime edasi mööda Gordon River Roadi . See tee viib Gordon tammeni , mis asetseb keset metsi ja järvi. Lake Gordon ja Lake Pedder on Austraalia suurim veereservuaar, kust tuleb 35% Tasmaania elektrist. Tamm ise on võimas -140 meetri kõrgune.ja vägagi turistidele avatud. Ööseks jäime Lake Pedderi kaldale tasuta olevasse Edgari kämpinglaagrisse . Ei pidanud kahetsema . Parim tasuta koht , kus oleme olnud. Peale vee, hea muru , lõkkepuude võis vaadelda Tasmaania kängurude argielu meetri kauguselt. Juba iseenesest meie platsil oli neid kuus.

7. päev

Kolmapäev 20.01.10

Hommikul sadas, nii ei tihanud telgist välja tulla. Tasuta kohtadega on see hea eelis,et void siis liikuma hakata, millal iganes tahad. Korra jäi sadu väiksemaks ja siis me oma asjad kokku pakkisime .Õnneks olid seal varjualused ,ku saime oma hommikusööki nautida . Pärast liikusime kruusateed mööda Red Knolli Lookouti . Vaade oli lummav. Kuna sealsed teed sai kõik läbi käidud., siis hakkasime liikuma Tasmaania pealinna Hobrati. Alguses oli isegi võõristav suurlinna jõuda Ööbisime seekord karavpargi karavanis ehk siis ülepika aja voodis. Linna me kaema ei viitsinud minna. Tegime suurema toiduvarude täiendamise, isegi kast õlut sai lubatud.Mobla näitab siin head 3G levi,kuid ühendust ta püsti ei hoidnud. Optus siin ikka imeb täiega, mis paneb mõtlema operaatori vahetusele. Telstra siin nagu eestis EMT , mis katab enamus maast. Eks vaatab seda asja

.