Tasmaania tripi teine nädal

8. päev
Neljapäev 21.01.10
Hommikul oli raske ärgata. Esiteks olime hilja magama läinud ja teiseks oli mõnus üle pika aja päris voodis magada. Korraks isegi mõtlesime ühe öö veel seal veeta, aga seda lihtsalt laiskusest. Õnneks saime oma mugavuslaiskusest lahti ja otsustasime lõuna poolsemat Tasmaaniat avastama minna. Mööda Huon Highwayd jõudsime me Cockle Creeki, kus olid tasuta telkimisalad. See on lõunapoolseim punkt kuhu saab tulla autoga. Kunagi oli siin kõva vaalapüük ja selle mälestuks on rajatud siia vaalaskulptuur. Rahvast on siin omajagu. Eks Hobarti lahedus ja liivased rannad meelitavad. Täna vihma ei sadanud ja kohe oli kole palav.

9. päev
Reede 22.01.10
Olenemata sellest, et naabrid olid üleeelmisel öösel näinud Tasmaania Kuradeid, meie neid ikka ei näinud. Tegemist on Tasmaania ikoonloomaga ja sarnaneb natuke koeraga, kuid tunduvalt jässakam. Kahjuks on neid tabanud tõsine nakkushaigus ja nende populatsioon on järsult langenud 80%. Loodetavasti ei juhtu sama , mis juhtus Tasmaania Tiigriga. Viimane teadaolev elus tiiger suri 1936 aastal Hobarti loomaaias.
Õnneks tasuta kohtades pole vaja kella peale välja kolida. Püüdisme magada nii kaua kui võimalik, kuid päike ajas meid ikkagi jalule. Otsustasime telki mitte maha võtta ja veeta veel üks öö, kuna päevaplaan nägi ette jalutusretke South Cape Baysse. Muideks , sealt on lühem tee Antartikani, kui Cairnsini, kus me käisime augustis. See matkarada , mida tammusime,on tegelikkuses osas ühest raskemast mitmepäevasest matkarajast Tasmaanias (South Coast & Port Davey Track). Leidsin ka netist ühtede eestlaste blogi, kes sealkandis jalutasid. Täitsa mõnus.
Kuskil 7 km jalutamise järel jõudsime me ookeani äärde, kus võis näha paari surfarit, kes olid oma matkarajale surfilaua kaasa haaranud. Tõenäoliselt on see Austraalia lõunapoolseim surfirand ja tasub juba seetõttu laua tassimine ära.

10.päev
Laupäev 23.01.10
Öösel ärkasime suure tormi peale üles. Paar telgi vaia oli tuul maast välja tõmmanud. Kurat, pidime me ostma seekord suurema telgi. Kohe kui suurem tuuleiil tuleb, loperdab täiega. Hommikul kell 7 sama probleem. Kuna aga oli juba valge ja meil oli uni kadunud, siis otsustasime telgi kokku pakkida ja edasi liikuda. Täpselt enne vihma meil see õnnestuski. Mõtlesime õhtuks jõuda Port Arthurisse ning seda mööda jõe ja ookeanikallast pidi. Kahjuks ei saanud kogu aeg roolisolles aknast vaadet nautida, kuid kindlasti oli tee samaväärne Great Ocean Roadiga. Tee viis läbi ühest backpackeri hostelist Cradocis, mille kohta ma olin juba infot leidnud enne Tasmaaniasse tulekut. Otsustasime sisse kiigata. Kahjuks polnud „majasokku” (hosteli perenaist) kodus, kuid see eest leidsime eest eesti kuti Otti . Igal juhul eestlasi võõrsil alati hea meel näha ja juttu jätkub alati. Tutvustas meile kohta ja rääkis töö võimalustest. Hetkel oli maja täis, nii et temagi ööbis telgis. Samas on lootus järgmine nädal majja pääseda. Tööks maasikate korjamine, mis eriti seal sisse ei too. Hiljemalt kuu aja pärast tuleb juba õunte korjamine, mis tõotab paremat sissetulekut. Kuna meile seal hetkel ruumi ja tööd polnud, otsustasime edasi liikuda oma algset plaani - Port Arthur. Vahepeal täiendasime toiduvarusi Hobartis.
Austraalias peetakse teisipäeval (26.01) Austraalia päeva ja see tähendab kohalikkele pikka nädalavahetust. Nii saime meiegi seda omal nahal tunda, Port Arthuri ainuke karavanpark oli täis. Õnneks oli 10 minuti kaugusel White Beach Tourist Pargis mõned vabad kohad. Tõenäoliselt veedame siin teisegi öö.
Kahjuks kooles ära meie Garmini GPS. Muudkui restardib ja pilti ette ei võta. Harjumatu on ilma sõita, isegi kiirust juba vaatasin läbi GPSi. Eks tuleb kuhugi garantiisse viia.

11. päev
Pühapäev 24.01.10
Plaan oli tutvuta Tasmaania suurima turismiobjektiga Porth Arthuri vanglakompleksiga. Vanglaelu elati seal 1934-1877 aastatel ja selle aja jooksul rajati terve linnak , millest on säilinud 30 hoonet või siis nende varemed. Igajuhul tundus meile see koht väärt külastamist ja piletiraha välja käimist.
Veel külastasime Coal Mines, kust siis vangid omal ajal kaevandasid maaki väga rasketes tingimustes.

12. päev
Esmaspäev 25.01.10
Täna otsustasime teha ühe jalutusretke. Siinses piirkonnas on mitu pikemat väga head matkarada. Meie valisime Cape Raouli matkaraja ja ei pidanud kahetsema. Rada viis ookeani äärele kaljuneemele, mida katsid madalad puud ja põõsad. Neeme tipust avanes vaade rohelisele rannikule ning lummavale sinisele ookeanile. Kaljude peal oli näha ka päikest võtvaid hülgeid. Kokku võis raja pikkus olla 15 km ja aega kulus meil selleks 4-5 tundi. Meis kasvas isu veelgi rohkem matakata.

13. päev
Teisipäev 26.01.10

Lõpuks otsustasime me edasi liikuda ja ära käia jälle Hobartis. Nimelt oli seal lähim leviala ja samuti GPS välja vahetamist. Õnneks vahetati GPS probleemideta ringi. Ei oleks kujutanud ette, et annan aparaadi hooldusse ja peaks mingi paari nädala pärast kätte saama, sest me ju pidevas liikumises. Õnneks sellepoolest on Austraalia Eestist parem.
Uut GPSi seadistades suretasin ma auto välja ja jätsin tuled põlema. 15 minuti pärast, kui tahtsin käivitada autot, see enam ei käivitunud. Kuna asusime kaubanduskeskuse parklas, siis isegi ei mõelnud paluda kelletki särtsu vaid siirdusin kohe poodi uue aku järele. Aegajalt oleme me olnud ikka päris paksus metsas, tsivilisatsioonist võrdlemisi kaugel, ei tahaks sama situatsiooni kordumist seal. Nüüd meil siis autol uus aku ja igasugunune käivitusprobleem on kadunud.
Õhtuks siirdusime edasi idakaldal olevas linna Triabunna.
Algselt võõrastavana tundunud karavanpark kujunes väga hubaseks. Kohtasime ka ühte saksa backpackerite paari (Kathij ja Thomas), keda olime juba kohanud eelmises karavanapargis. Nemad veedavad oma viimaseid nädalaid Austraalias, sest lahkuvad kodumaale.

14.päev
Kolmapäev 27.01.10
Plaan on liikuda idapoolset rannikuriba pidi ülespoole. Kuna saksapaaril oli enamvähem sama marssuut, siis otsustasime nendega jälle kohtuda linnas Bicheno, kus pidime kalastama. Kuna 4WD raamat juhatas meid natuke sisemaa radapidi, siis järgisime seda. Jõudsime lõpuks välja kunagiste vangide külani. Umbes 1850 aastal pidid need vangid rajama sinna veetammi, kuid rahade väheduse tõttu seda valmis ei jõutud. Peale varemete nägime me ka ühte ussi..Õnneks kartis ta meid rohkem,kui meie teda ja lahkus.
Sakslastega kohtudes pidasime paremaks liikuda Freycinet National Parki, mis on kurikuulus randade ja jalutusradade poolest. Järjekordselt on tegemist rahvuspargiga , mis asub poolsaarel. Ööbima läksime tasuta olevasse kämpingualale Friendly Beachil. Täitsa kena ookeanivaatega kohake.