Tasmaania tripi teine nädal

8. päev
Neljapäev 21.01.10
Hommikul oli raske ärgata. Esiteks olime hilja magama läinud ja teiseks oli mõnus üle pika aja päris voodis magada. Korraks isegi mõtlesime ühe öö veel seal veeta, aga seda lihtsalt laiskusest. Õnneks saime oma mugavuslaiskusest lahti ja otsustasime lõuna poolsemat Tasmaaniat avastama minna. Mööda Huon Highwayd jõudsime me Cockle Creeki, kus olid tasuta telkimisalad. See on lõunapoolseim punkt kuhu saab tulla autoga. Kunagi oli siin kõva vaalapüük ja selle mälestuks on rajatud siia vaalaskulptuur. Rahvast on siin omajagu. Eks Hobarti lahedus ja liivased rannad meelitavad. Täna vihma ei sadanud ja kohe oli kole palav.

9. päev
Reede 22.01.10
Olenemata sellest, et naabrid olid üleeelmisel öösel näinud Tasmaania Kuradeid, meie neid ikka ei näinud. Tegemist on Tasmaania ikoonloomaga ja sarnaneb natuke koeraga, kuid tunduvalt jässakam. Kahjuks on neid tabanud tõsine nakkushaigus ja nende populatsioon on järsult langenud 80%. Loodetavasti ei juhtu sama , mis juhtus Tasmaania Tiigriga. Viimane teadaolev elus tiiger suri 1936 aastal Hobarti loomaaias.
Õnneks tasuta kohtades pole vaja kella peale välja kolida. Püüdisme magada nii kaua kui võimalik, kuid päike ajas meid ikkagi jalule. Otsustasime telki mitte maha võtta ja veeta veel üks öö, kuna päevaplaan nägi ette jalutusretke South Cape Baysse. Muideks , sealt on lühem tee Antartikani, kui Cairnsini, kus me käisime augustis. See matkarada , mida tammusime,on tegelikkuses osas ühest raskemast mitmepäevasest matkarajast Tasmaanias (South Coast & Port Davey Track). Leidsin ka netist ühtede eestlaste blogi, kes sealkandis jalutasid. Täitsa mõnus.
Kuskil 7 km jalutamise järel jõudsime me ookeani äärde, kus võis näha paari surfarit, kes olid oma matkarajale surfilaua kaasa haaranud. Tõenäoliselt on see Austraalia lõunapoolseim surfirand ja tasub juba seetõttu laua tassimine ära.

10.päev
Laupäev 23.01.10
Öösel ärkasime suure tormi peale üles. Paar telgi vaia oli tuul maast välja tõmmanud. Kurat, pidime me ostma seekord suurema telgi. Kohe kui suurem tuuleiil tuleb, loperdab täiega. Hommikul kell 7 sama probleem. Kuna aga oli juba valge ja meil oli uni kadunud, siis otsustasime telgi kokku pakkida ja edasi liikuda. Täpselt enne vihma meil see õnnestuski. Mõtlesime õhtuks jõuda Port Arthurisse ning seda mööda jõe ja ookeanikallast pidi. Kahjuks ei saanud kogu aeg roolisolles aknast vaadet nautida, kuid kindlasti oli tee samaväärne Great Ocean Roadiga. Tee viis läbi ühest backpackeri hostelist Cradocis, mille kohta ma olin juba infot leidnud enne Tasmaaniasse tulekut. Otsustasime sisse kiigata. Kahjuks polnud „majasokku” (hosteli perenaist) kodus, kuid see eest leidsime eest eesti kuti Otti . Igal juhul eestlasi võõrsil alati hea meel näha ja juttu jätkub alati. Tutvustas meile kohta ja rääkis töö võimalustest. Hetkel oli maja täis, nii et temagi ööbis telgis. Samas on lootus järgmine nädal majja pääseda. Tööks maasikate korjamine, mis eriti seal sisse ei too. Hiljemalt kuu aja pärast tuleb juba õunte korjamine, mis tõotab paremat sissetulekut. Kuna meile seal hetkel ruumi ja tööd polnud, otsustasime edasi liikuda oma algset plaani - Port Arthur. Vahepeal täiendasime toiduvarusi Hobartis.
Austraalias peetakse teisipäeval (26.01) Austraalia päeva ja see tähendab kohalikkele pikka nädalavahetust. Nii saime meiegi seda omal nahal tunda, Port Arthuri ainuke karavanpark oli täis. Õnneks oli 10 minuti kaugusel White Beach Tourist Pargis mõned vabad kohad. Tõenäoliselt veedame siin teisegi öö.
Kahjuks kooles ära meie Garmini GPS. Muudkui restardib ja pilti ette ei võta. Harjumatu on ilma sõita, isegi kiirust juba vaatasin läbi GPSi. Eks tuleb kuhugi garantiisse viia.

11. päev
Pühapäev 24.01.10
Plaan oli tutvuta Tasmaania suurima turismiobjektiga Porth Arthuri vanglakompleksiga. Vanglaelu elati seal 1934-1877 aastatel ja selle aja jooksul rajati terve linnak , millest on säilinud 30 hoonet või siis nende varemed. Igajuhul tundus meile see koht väärt külastamist ja piletiraha välja käimist.
Veel külastasime Coal Mines, kust siis vangid omal ajal kaevandasid maaki väga rasketes tingimustes.

12. päev
Esmaspäev 25.01.10
Täna otsustasime teha ühe jalutusretke. Siinses piirkonnas on mitu pikemat väga head matkarada. Meie valisime Cape Raouli matkaraja ja ei pidanud kahetsema. Rada viis ookeani äärele kaljuneemele, mida katsid madalad puud ja põõsad. Neeme tipust avanes vaade rohelisele rannikule ning lummavale sinisele ookeanile. Kaljude peal oli näha ka päikest võtvaid hülgeid. Kokku võis raja pikkus olla 15 km ja aega kulus meil selleks 4-5 tundi. Meis kasvas isu veelgi rohkem matakata.

13. päev
Teisipäev 26.01.10

Lõpuks otsustasime me edasi liikuda ja ära käia jälle Hobartis. Nimelt oli seal lähim leviala ja samuti GPS välja vahetamist. Õnneks vahetati GPS probleemideta ringi. Ei oleks kujutanud ette, et annan aparaadi hooldusse ja peaks mingi paari nädala pärast kätte saama, sest me ju pidevas liikumises. Õnneks sellepoolest on Austraalia Eestist parem.
Uut GPSi seadistades suretasin ma auto välja ja jätsin tuled põlema. 15 minuti pärast, kui tahtsin käivitada autot, see enam ei käivitunud. Kuna asusime kaubanduskeskuse parklas, siis isegi ei mõelnud paluda kelletki särtsu vaid siirdusin kohe poodi uue aku järele. Aegajalt oleme me olnud ikka päris paksus metsas, tsivilisatsioonist võrdlemisi kaugel, ei tahaks sama situatsiooni kordumist seal. Nüüd meil siis autol uus aku ja igasugunune käivitusprobleem on kadunud.
Õhtuks siirdusime edasi idakaldal olevas linna Triabunna.
Algselt võõrastavana tundunud karavanpark kujunes väga hubaseks. Kohtasime ka ühte saksa backpackerite paari (Kathij ja Thomas), keda olime juba kohanud eelmises karavanapargis. Nemad veedavad oma viimaseid nädalaid Austraalias, sest lahkuvad kodumaale.

14.päev
Kolmapäev 27.01.10
Plaan on liikuda idapoolset rannikuriba pidi ülespoole. Kuna saksapaaril oli enamvähem sama marssuut, siis otsustasime nendega jälle kohtuda linnas Bicheno, kus pidime kalastama. Kuna 4WD raamat juhatas meid natuke sisemaa radapidi, siis järgisime seda. Jõudsime lõpuks välja kunagiste vangide külani. Umbes 1850 aastal pidid need vangid rajama sinna veetammi, kuid rahade väheduse tõttu seda valmis ei jõutud. Peale varemete nägime me ka ühte ussi..Õnneks kartis ta meid rohkem,kui meie teda ja lahkus.
Sakslastega kohtudes pidasime paremaks liikuda Freycinet National Parki, mis on kurikuulus randade ja jalutusradade poolest. Järjekordselt on tegemist rahvuspargiga , mis asub poolsaarel. Ööbima läksime tasuta olevasse kämpingualale Friendly Beachil. Täitsa kena ookeanivaatega kohake.

Tasmaania tripi esimene nädal

1. päev
Neljapäev 14.01.10
Varakult üles, juba viiest. Meelde tuli töötamise aeg, õnneks varajane ärkamine ainult täna. Praamile hakati laskma 2,5 h enne väljasõitu,mis on kell 09:00. Pealesõit on lihtne, ainuke mida vajasime oli pildiga dokument. Uudiseks oli , et Tasmaaniasse ei tohi viia puu- ega juurvilju. Gaasiballoonid võeti samuti sõidu ajaks hoiule. Paadis olles tekkis tunne, et sõidaks Stockholmi. Reis oli ainult alkovaba ning laevas olikino, mida Siks käis ka kaemas. Kell 18:00 jõudsime lõpuks Devenporti. Oleks saanud ka öise tripi valida, mis oleks aga tähendanud lisakulu ja seda me ei tahtnud. Niigi oli hetkel kõrghooaeg ja ühe otsa pilet maksis meile (auto ja 2 in.) 389.-$ . Devenportis tehti jälle puu-ja juurvilja kontroll. Seekord palju põhjalikum ning pidime loobuma oma väikesest varust. Vähemalt trahvi ei tehtud.
Plaanisime oma esimese öö veeta mahasõidule võrdlemisi lähedal. Leidisme öömaja 8 km. kaugusel Latrobes ja elektrita plats 18.-$. Hinnad siin mõistlikud, vähemalt algselt :) .

2. päev
Reede 15.01.10
Kui hakkasime karavanpargist lahkuma ,ei läinud enam auto käima. Tiba voolu jäi nagu käivitamisest puudu. Mis seal ikka, läksin naabrite juurest voolu küsima. Viiekümnenendates oleval paaril õnneks olid “krokokodillid” olemas. Siin kutsutakse neid Jumperiteks. Masin käivitus seejärel hetkega. Tänu sellel juhtumisele saime ka reisiinfot. Paarike oli Tasmaaniat külastamas juba mitmendat korda. Ise nad olid pärit NSW-st. Nemad olid rohkem tripanud mööda 4 WD radu ja kasutasid selleks ühte 4WD radade juhistega raamatut. Näitasid meile mõned head tasuta ööbimiskohad ning andsid lisaks ühe Tasmaania kaardi. kuhu nad olid rajad peale joonistanud. Täpsemad juhised olid muidugi raamatus, mille me ka endale soetasime.
Konkreetne saare avstamise plaan meil algselt puudus. Otsustasime põhja pidi läände liikuda . Käisime piilums ka mõnda teeäärde jäävat linnakestja rahvusparki , kuid öömaja kohapealt jäi liisk väikelinna Stanley peale. Linn asub poolsaarel ja kohe linna kõrval on 144m kõrgune mäeküngas The Nut. Linnas on ainult üks karvanpark ja õnneks jätkus seal ruumi ka meile. Õhtul tegime väikese tiiru linna peal ning ronisime ka künka otsa, mille platool oli jalutusrada ning sai kiigata igasse ilmakaarde. Peale selle, et linn turiste ligi tõmbab on seal ka võrdlemisi arvestatav kalasadam.

3. päev
Laupäev 16.01.10
Auto käivitus! Ei tea , mis kurjam tal küll eile oli. Otsutasime sõita lääne Tasmaaniani välja mööda Bass hwy-d, et siis allapoole liikuda. Esimese peatuse tegime Arthur Riveris ja sealtmaalt sai ka asfaltee otsa . Mereääres oli ka temaatiline koht The Edge of the world. Edasi liikusime mööda kruusateed ja keerasime mitmeid korda ookeani äärde ja tagasi. Ilm on väga eesti pärane –vihmane. Õnneks siin tuleb aegajalt vihma vahelt päike välja . Tee peale oleks jäänud väga rasked 4WD rajad . Otsustasime autot mitte ära tappa, eriti arvestades, et vihm teeb rajad veelgi kehvemaks. Igal juhul viis me teekond nende rajade juurest mööda. Sildid soovitasid vintsi, snorklit ja mitemeautolist konvoid. Meil neid polnud. Mida edasi , seda käänulisemaks ja mägisemaks tee (Western Explorer Road) läks . Keskmine kiirus kukkus alla 50 km/h, samas tee oli seda sõitmist väärt. Isegi olenemata, et ilm polnud kõige parem-Lõpuks jõudsime vansse kaevanduslinna Corinnasse. Vahepeal maha jäetud linn oli jällegi taastatud ja turistidele avatud. Jällegi oli väikelinna miljöö lummav ja otsuatasime öö siin veeta

4. päev

Pühapäev 17.01.10

Öösel tuli kõvasti padukat, nii et isegi telk oli vett läbi lasknud. Õnneks hommikul enam ei sadanud. Otsustasime teha oma esimeses 4 WD raja ostetud raamatust .Olles poole peale jõudnud, läks tee järsemaks ja libedamaks kuna vihma oli jälle sadama hakanud. Otsustasime auto maha jätta ja jala vana kaevandustunnelit kaema minna. Jõge ületades leidis Siks enda isikliku kullakangi. 300 meetri pikkust tunnelit me läbida ei tahtnud,kuna põhi oli vesine ning taskulampi meil kaasas polnud. All jõe ääres nägime ka ühte uuemat autovrakki.,samas ka inimesi masinatega,kes olid sinna oma laagri püsti löönud. Tõenäoliselt tegim õieti, et lõpuni ei punnitanud. Pärast metsas müttamist hakkasime siirduma Zeehanisse. Selleks tuli ületada väikse kahekohalise praamiga Pieman River. Linna lähedal tegime jällegi kaks 4WD rada raamatust. Üks neist viis meid mäe otsa, kust nägi linna peopesal ja teine läbi 100 m. pikkuse kaevandusetunneli. Mõlemad tasusid läbi käimist. Edasi põrutasime nn. turistlinna Strahani. Enamus sõidab sinna , et teha väljasõit metsikumasse loodusesse rongiga või laevaga. Meie käisime ära Macquarie Headsi nimelisel poolsaarel. Seal oli võimalik leida kenda loodusvaatega tasuta kämpimiskoht. Kuna,aga vihma hakkas jällegi sadama,otsutasime seekord linna tagasi pöörduda. Enne muidugi tegime väikse metsa-liivasõidu.. Öömaja leidsime linnas BIG 4 ning õnneks koguaeg ei saja, et sai telgi kuival hetkel üles panna.

5. päev

Esmaspäev 18.01.10

Tavaks saanult paistis hommikul päike. Kunagi ei tea kui kaua, seega kiirelt telk maha ja siis hommikust sööma. Kuna enam ühtegi teed lääne poolte lõunapoole ei sõida ,hakkasime ida poole liikuma. Esimesena tegime peatuse kaevanduslinnas Queenstown. Seal veel kaevandatakse endiselt. Linn asub orus ja ümberringi on näha mägesid, mida on kaevandatud.. Veetsime linnas tunnikese ja liikusime edasi. mööda Lyell Highwayd. Tee endsielt üles-alla, paremale-vasakule nagu siin juba kord ja kohus. Ilm täpsselt samasugune päike ja vihm vahelduva eduga. Tee iseeneest on huvitav sõita ja iga vahe tagant saab mõnda koske või vaatetorni külastada nagu Nelson Falls, Donaghys Lookout, Franklin Riveri rippsild. Läbisime ka bushwalkerite (metsas jalutajate) paradiisi Lake St Clairi äärde. Seal võib jalutusradu tunnist kuni mitme päevaseid. Kuulsaim on nädalane Overland track. Rada lõppeb teasel pool Cradle Mountain –Lake St Clairi rahvusparki. Loodame ka sinna jõuda.

Õhtuks jõudsime Mt. Field NP. Öömaja saime rahvuspargi enda kämpinglaagrist ja maksmine toimus ümbriku alusel. Raha ümbrikusse ja postkasti ning hommikul käib Ranger kontrollimas.

6. päev

Teisipäev 19.01.10

Öösel oli päris jahe, kuskil 5 kraadi juures.Park on populaarne lühikeste jaluturadade poolest, mis siis viivad koskeni Russel falls ning kuni 100 meetriste puudeni. Jalutasime meiegi , kuid jäi tiba väheks. Seega ronisime autoga mööda mägiteed 1000 meetri kõrgusele, kus siis algasid pikemad jalutusrajad. Meie tegime ühe lühema raja ning 1,5 jalutusega saime oma Tasmaania kõrgema kõrguse 1240 m. Nii kõrgel tuli ka moblalevi! Viimati olimelevis neli päeva tagasi Stanley juures. Talvel on siin võimalik isegi suusatada . Võis näha algelislisi suusalifte ja suusklubide maju. Huvitav oleks siin lumega olla. Sõitsime seejärel mäest alla ja liikusime edasi mööda Gordon River Roadi . See tee viib Gordon tammeni , mis asetseb keset metsi ja järvi. Lake Gordon ja Lake Pedder on Austraalia suurim veereservuaar, kust tuleb 35% Tasmaania elektrist. Tamm ise on võimas -140 meetri kõrgune.ja vägagi turistidele avatud. Ööseks jäime Lake Pedderi kaldale tasuta olevasse Edgari kämpinglaagrisse . Ei pidanud kahetsema . Parim tasuta koht , kus oleme olnud. Peale vee, hea muru , lõkkepuude võis vaadelda Tasmaania kängurude argielu meetri kauguselt. Juba iseenesest meie platsil oli neid kuus.

7. päev

Kolmapäev 20.01.10

Hommikul sadas, nii ei tihanud telgist välja tulla. Tasuta kohtadega on see hea eelis,et void siis liikuma hakata, millal iganes tahad. Korra jäi sadu väiksemaks ja siis me oma asjad kokku pakkisime .Õnneks olid seal varjualused ,ku saime oma hommikusööki nautida . Pärast liikusime kruusateed mööda Red Knolli Lookouti . Vaade oli lummav. Kuna sealsed teed sai kõik läbi käidud., siis hakkasime liikuma Tasmaania pealinna Hobrati. Alguses oli isegi võõristav suurlinna jõuda Ööbisime seekord karavpargi karavanis ehk siis ülepika aja voodis. Linna me kaema ei viitsinud minna. Tegime suurema toiduvarude täiendamise, isegi kast õlut sai lubatud.Mobla näitab siin head 3G levi,kuid ühendust ta püsti ei hoidnud. Optus siin ikka imeb täiega, mis paneb mõtlema operaatori vahetusele. Telstra siin nagu eestis EMT , mis katab enamus maast. Eks vaatab seda asja

.